Lebasime Dawsoniga tema ja Mathiase ühikatoas. Me olime voodid kokku lükanud ja vaikisime. Ma vaatasime sõnagi lausumata lage. Kell, mis tavaliselt vaikselt tiksus, kostus nüüd ainsa helina mu kõrvu. Mu käsi oli Dawsoni pihus. Kuulda, kuidas sekundid ja minutid temaga koos lamades mööduvad, tahtsin ma, et see kestaks igavesti. Ma tundsin et ma olen armunud, iga minutiga olin ma aina kainem, või kas siiski, ma olin joobunud armastusest.
"Aurora?" mühatas Dawson oma unise häälega.
"Mh?" kohendasin oma pead ta rinnal.
"Ma olen sinusse vist päriselt armunud." pomises ta ja ohkas.
"Kas see on siis halb?" kortsutasin kulmu ja Dawson raputas pead.
"Mitte seda, lihtsalt see on nii imelik tunne.."
"Mis mõttes imelik?"
"Ma ei taha sinuga magada, ma mõtlen, et mulle piisab ka sellest, praegu, su pea mu rinnal, kuulata su hingetõmbeid ja see isegi nagu.." ta otsis sõnu.
"Mis?"
"See on hirmutav.." ohkas ta " ah ära kuula mind, ma ajan mingit pehmo juttu " turtsatas ta ja ma sättisin end talle otsa vaatama.
"Sugugi mitte.." naeratasin "mulle meeldib, kui sa nii räägid.."
"Sa oled armas, tead seda," muigas ta ja suudles mind õrnalt otsaesisele.
"Hmm, see oli nüüd midagi uut,"
"Ma arenen," naeris ta.
"Kas me oleme nüüd koos?" küsisin paari mõnda minutit vaikust.
"Koos?"
"Kooskoos."
"Kas sa tahaksid seda?"
"Tahaks väga," naeratasin ja panin oma käe ümber Dawsoni kõhu.
"Loll tüdruk," naeratas ta "minuga poleks sul tulevikku, ma olen kriminaal."
"Ei ole," mühatasin.
"Pealegi.." ohkas ta.
"Mis on?" küsisin, kui tundsin kuidas ta keha pingesse läks.
"See on meie väike lõpmatus, ma ei taha seda rikkuda," naeratas ta ja hingas sügavalt.
"Sa ei rikugi, ära arva nii,"
"Ma armastan sind meeletult tüdruk.." pomises ta "pea seda meeles." sõnas ta.
"Ma tean, ma sind ka, jääme magama, ma olen väsinud," pomisesin.
***
Ma ärkasin hommikul ukse paugu peale, ajasin end vaevaliselt püsti ja panin käed silmade ette, sest ere septembrikuu valgus paistis mulle täpselt silma.
"Kus Dawson on?" küsis Mathias ja avas kapi ukse, ta viskas oma jope kappi ja jäi kappi jõllitama.
"Ma usun, et pesus või köögis." pomisesin ja ajasin end istukile.
"Ma küll nii ei arvaks.." pomises Mathias.
"Miks?" kergitasin kulmu.
"Tule vaata," Mathias vaatas üllatunult minu poole, ma sammusin ta kõrvale ja vaatasin kappi mis oli täiesti tühi, Dawsoni asjad olid kõik kadunud.
"Ei ole võimalik.." pomisesin.
"Türa, ma lubasin, et ma hoian tal silma peal," mathias lõi kapiukse pauguga kinni.
"Ta on jälle jooksus," pomises ta ja langetas pea kätele.
"Ta ütles, et ta armastab mind." oskasin ma vaid enne öelda, kui Mathiasele otsagi vaatamata ühikast välja jooksin.
