Varahommikune septembri päike paistis aknast sisse, ärkasin vaid hetk enne, kui mu äratuskell lõugama hakkas. Vajutasin selle ülal olevat hõbedast nuppu ja ajasin end vägisi püsti, ma tundsin end küll rohkem puhanuna kui eile, aga see ühikavoodi pole ikka päris see mis mu kodus on, mõtlesin oma pehmele dormeo madratsile ja ma oleks hetkel kõik andnud, et sellele lihtsalt laskuda, aga ei.
Esma magas veel, ilmselt on ta hommiku-inimene ja liigutab end hommikul kiiremini kui minusugune. Ma võin ainult oletada, et ta seda on, vähemalt tundus nii. Jessica erineb temast sellepoolest, peale selle, et ta on kohutav seikleja on, on ta ka väga sitt hommiku-inimene. Ta ajas end alati viimasel hetkel püsti, harva oli juhuseid, kui ta hommikuti pesema jõudis minna.
Ma võtsin oma riided ja pesemisasjad kaasa ning suundusin pesemisruumide poole. Kui olin end puhtaks küürinud, vahetasin ruumis riided ja tegin end korda. Meik, föönitamine, tegelikult ärkamine - see kõik võtab liigagi palju aega.
Kui ma oma tuppa tagasi jõudsin oli Esma juba valmis ja endale isegi kohvi keetnud, märkasin öökapil ka teist tassi ja ma tänasin jumalat.
"Hommik, ma tegin sulle ka kruusitäie kohvi. " ütles ta ja näitas tassi poole.
"Oh, sa oled imeline ja ma räägin seda tõsiselt. "
"Võta heaks. " naeratas ta ja hakkas oma juukseid üheks patsiks punuma.
Kui ta oli sellega lõpetanud vaatas ta oma väiksesse peeglisse ja ohkas, seejärel laulis ta väikse viisijupi mis mu naerma ajas.
"Mulle tundub, et täna ma ei skoori. " ümises ta ja püüdis katta väikest punetavat vistriku ta otsa ees.
"Ma mõtlen täpselt sama." pomisesin ja panin endale tennised jalga ning jaki peale, juhuks kui tagasi tulles jahedamaks on läinud, praegu tundus küll septembrikuine päike kütvat.
Tegelikult ma vihkan seda kuud, september, see rikub kõik ilusa ära, suvi lõppeb, algab uus kooliaasta, peale esimest septembrit ei vaata ma isegi päikest ja pilvi sama pilguga. Mulle paistab näkku vastik septembri päike mitte imeline silitav augustikuu päike, mis veel viimseid suvetundeid laiali laotab.
"Kas oled valmis? " küsis Esme ja katkestas mu mõttelõnga, mis õue vaadates alguse oli saanud.
"Jah, lähme. " Ma võtsin maast oma seljakoti ja viskasin selle üle õla.
Kõndisime mööda teed, mis viis otse kooli juurde, mis oli ühiselamutest vaevu poole kilomeetri kaugusel.
"Aurora!" kuulsin Mathiast hüüdmas, mul tuli kerge naeratus näole. Me jäime Esmega seisma ja ootasime kuni kolm kutti meieni jõuavad - Mathias, Dawson ja Lars, Lars on üks madalaima mainega kutte meie koolis, ma isegi ei tea miks, aga ma olen sellega rahul, et ma ei tea ehk ongi parem.
"Hommikust! " ütlesin ja sama tegi ka Esme.
"Mina olen Mathias. " Mathias läks Esme ette ja haaras ta käest, selle asemel, et seda suruda tõstis ta selle oma huultele ja suudles seda. Ma pidin end tõeliselt tagasi hoidma, et mitte naerma puhkeda, sama tegid ka Lars ja Dawson, kes sigareti selleks puhuks oma huulte vahelt ära võttis ja selja keeras, et oma irvet varjata.
"Ee, Esmeralda. " kokutas Esme ja vaatas mulle abi otsides otsa, ma tegin talle lihtsalt naljaviluks silma, mille peale ta mulle vihase pilgu saatis.
"Meeldiv. " naeratas Mathias kavalalt ja asus siis taas minu kõrvale.
"Ma võtaks teda igakell. " sosistas ta mulle ja sai selle eest minult kerge löögi kõhtu.
"Davai, kutid, ma lähen Alicia juurde. " ütles Lars ja lahkus meie seltskonnast, naeratava näoga tüdruk, Larsi järjekordne väljavalitu seisis meist natuke eespool. Tal olid pikad blondid juuksed ja särav naeratus.
"Tuld on kellegil? " küsis Dawson ja märkasin alles nüüd, et tal on jälle sigaret huulte vahel.
"Lõpeta, sa oled kohe kooli territooriumil! " sisistasin ja tirisin sigareti ta huulte vahelt ära ja pistsin selle pakki, mis ta pihus oli.
"Ära põe. " ütles ta ja pani paki tasku.
"Talle ei saa istuma jäämisest küllalt, õpsidel meeldib ka perse lohku tõmmata, kaspole Daw? " küsis Mathias muigega.
"Mine vittu, mida sa ka minu asjadest tead." ütles ta ja sülitas Mathiase jutu peale.
"Võta vabalt. " vastas Mathias talle ja võttis Dawsoni õlast kinni.
"Sa oled istuma jäänud? " küsisin nüüd ka mina.
"Mis see sinu probleem on?" küsis Dawson ülbelt.
"Ma lihtsalt, mõtlesin. "
"Mida vähem sa mõtled, seda parem sulle." ütles ta ja sammus koolihoonesse, Mathias tema järel.
"Ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik klassi kordama jääda." ütles Esme, kui ka meie koolimajja astusime.
"Jah, aga kuidas sulle meie 19.Sajandi prints Mathias meeldis? " küsisin norivalt ja tüdruku heledad põsed tõmbusid punakaks.
"Ta on kohutav. " raputas neiu pead.
"Kas ma näen kerget punet su palgel? " üritasin jäljendada vanu prantsuse armastusfilme.
"Lõpeta! " ütles Esme naerdes.
"Esmeralda Mellark " kummardasin "Kas pole mitte ilus?"
"Kui mul oleks võimalus siis ma viskaks sulle jäävett kaela, et sa maa peale tagasi tuleksid. " ütles ta tõsiselt.
"Okei okei."
