"Ma imestan, et sa mulle räägid." ütlesin esimese asjana ja Dawson viskas oma koni alla.
"Ma imestan ka, sa tundud selline ülbe ja isekas tibuke." ütles ta ja istus maha.
"Lõpeta." turtastasin ja ta naeratas.
"Aga, seda et.." ta köhatas.
"Räägi." ütlesin ja jäin teda ootavalt vaatama.
"Kas sa mõtled seda õpetamise asja tõsiselt?" küsis ta piinlikust tundes ja pööras pilgu maha.
"Jaa, muidugi, Me võime koos õppida." naeratasin.
"Tegelikult, unusta ära, ma olen nii hale ja tegin endal praegu lihtsalt margi täis." ohkas ta.
"Ei, ei ole nii, tuled homme, õpime koos, praegu peaksid sa kõigepealt kaineks saama."
"Ma arvan ka." turtsatas ta.
"Mhm." pomisesin ja Dawson vaatas mind, nagu tahaks midagi öelda.
"Ma tahtsin öelda, et ma tegelen kaklemisega, ma teenin sellega." ütles ta ja ma vaatasin teda juhmilt.
"Tead küll, selline ebaseaduslik allmaailma äri." selgitas ta ja ma raputasin pead.
"Tähendab, siin on mul homme esimene kaklus ja inimesed panevad võitlejate peale panuseid ja siis võitja saab mingi osa sellest rahast."
"See ei tundu just parim äri." ütlesin ja vaatasin teda altkulmu.
"Ma tahtsin sind kutsuda, aga kui sa ei taha, siis ma saan aru, see polegi sinusuguse neiu jaoks õige koht." ütles ta.
"Minu suguse?" küsisin. "Ma tegelikult tuleks küll." ütlesin kiirelt.
"Kindel?" küsis ta üle ja ma noogutasin.
"Keegi ei tea sellest ja ma loodan, et sa vaikid." ütles ta.
"Pole probleemi." kehitasin õlgu ja kujutasin ette kui jube see kõik olla võib.
"Aurora." ütles ta ja ma vaatasin teda huvitatult.
"Anna andeks, et ma sinusse varem nii suhtusin." kehitas ta õlgu.
"Kuidas?" kortsutasin kulmu.
"Kibestunult." selgitas ta ja ma noogutasin.
"Sellest pole midagi." sõnasin. "Tuled siis homme läbi? Õppima?" küsisin.
"Jah, mul on kaklus alles kaheksa paiku." ütles ta ja ma noogutasin, mulle tegelikult üldse ei meeldi sellised asjad, aga ma olen ta pärast imelikult kombel isegi mures.
"Ma ei saa aru, mis rahuldust sa sellest ikkagi saad?" küsisin.
"Ma elan oma viha välja." sügas ta kukalt ja ma mõistsin, tema olukorras teeks ma ilmselt sama.
"Ma parem lähen oma tuppa, et ma siis ei sega sind." ütles ta ja ma Peatasin ta.
"Arvad?" küsisin temalt ja ta vaatas mind.
"Ei, Esmeralda on seal, läheks äkki Jalutama?" küsis ta ja ma kehitasin õlgu.
"Miks mitte." kehitasin õlgu, miski temas oli nii kutsuv, et see kohati isegi hirmutas mind, ta oli nii ohtlik, julge ja ükskõikne, samas oli ta tegelikult nii riivatav, aga ta ei näidanud seda lihtsalt välja tal oli piinlik.
Ma imestan vahel siiani, et kuidas ta suutis oma minevikuga elada, olla samas nii tugev, inimeste vastu nii tõrjuv, näidata, et ta on tugev, aga tegelikult.. Ta süda jooksis verd. See paneb mind mõtlema, kui palju on selliseid noori, kes oma probleemide tagamaid varjavad. Neist õhkub kõike muud peale kurbuse ja nördimuse. Nad on iseseisvad, seda küll omal moel, aga nad saavad hakkama. Ma imestan, et miks ta mind usaldama hakkas, miks olin just mina ta usaldusisik ja kas ma üldse väärisin tegelikult tema usaldust.
See jalutuskäik jäi lühikeseks, me kõndisime mööda metsarada, mis läks üle ühiselamu taga oleva silla juurest. Me isegi ei rääkinud eriti, lihtsalt jalutasime ja Dawson tuikus veel kergelt, kuid ta näost oli näha, et teda vaevab tugev pohmell.
"Mis su lemmikaine on?" küsisin ja ta kortsutas kulmu ja võttis veidi aega vastamiseks.
"Üldiselt nagu näed siis nikotiin, kui seda nii nimetada saab, aga harvem ka heroiin." ütles ta ja ma kohkusin.
"Ei ma mõtlesin koolis, tundi?" kokutasin.
"A, matemaatika, nüüd pead mind narkariks ka." turtsatas ta ja tundis piinlikust.
"Sa ei pea põdema, sisimas on sul täitsa tore kutt, ma pidasin sind sitapeaks." ütlesin ausalt.
"Usu mind, seda ma olengi, totaalne sitapea ja ma ei tea, miks sinusugune noor naine üldse minusuguse parasiidiga vaeva näeb." ütles ta ja ma raputasin pead.
"Sul on ilmselgelt nii endast kui ka minust vale arusaam." ütlesin talle.
"Ma olen lihtsalt üks hall hiireke, kes tänu endisele toakaaslasele sai endale kaela tohutu hulga kohustusi ja tähelepanu." ohkasin ma ja me kõndisime vaikides sillale.
