Ma ootasin usinalt oma õpilast, panin parasjagu õppevahendeid lauale ja mõtisklesin, kust oleks parem ja kuidas oleks parem alustada.
Anthony oli mind täna välja kutsunud, aga ma vastasin talle, et see pole võimalik, kuna ma lubasin Dawsonit õppimisega aidata ja hiljem temaga linna peale minna, Anthony oli Ilmselgelt väga pettunud, aga ma ei lasknud end sellest kõigutada, vaid vastasin talle, et teinekord kindlasti, nii leppisimegi kokku, et homme peale kooli võiksime garderoobis kokku saada.
Kell oli saamas juba pool viis, Dawson pidi kell neli kohal olema, ma olin üpris kindel, et ta oli selle unustanud või koguni ei tahtnudki tulla.
Ma võtsin telefoni ja lippasin poiste ühiselamusse asja uurima, sammusin mööda keerdtreppi üles, poiste toa poole. Koputasin uksele ja leidsin sealt ainult Mathiase ja Esme, kes teineteise seltskonnast rõõmu tundsid.
"Hei, kus Dawson on?" küsisin ja Mathias ohkas.
"Mis toimub?" küsisin ja kergitasin kulmu.
"Ühika peal käivad jutud, et Daws võtab sinult eratunde, sest ta ei saa ise hakkama, sa tead ta iseloomu, saatis sõna otseses mõttes kõik vittu ja läks ühikast välja." ütles Mathias ja kratsis kukalt.
"Kust nad seda võtsid?" küsisin ja Mathias kehitas õlgu.
"Keegi 11.ndast klassist rääkis midagi.." ütles ta.
"See Anthony ja ta toakaaslane, vist." ütles Esme ka sõna sekka ja ma vangutasin pettunult pead, Anthony.
"Ma usun, et tean, kus ta olla võib." ütles Mathias ja ajas end püsti," ma näitan teile ühte kohta, mille eile öösel ringi tuiates avastasime. "
Poiss tõmbas endale pusa selga ja me Esmega järgnesime talle. Me läksime üle silla ja mööda metsarada aina sügavamale metsatukka. Eemalt nägime me väikest lagunevat hoonet.
"Vaadake seda, see on mingi väike heinahoidla või midagi sellist, me leidsime selle juhuslikult." ütles Mathias ja me suundusime maja poole. Majal polnud ust ja katus polnud just kõige korralikum, ausalt öeldes ähvardas see kokku variseda.
Dawson oli seal samas, majakese ees, muruplatsil ja tegi suitsu, suits hajus peale igat väljapuhumist ta pea kohalt, ta tundus nii eemalolev, ta tumedad juuksed olid rohkem sassis ja olek oli veel kaitsvam ja tüdinenum kui varem.
"Me lähme tagasi." pomises Esme ja ma noogutasin. Nad hakkasidki tagasi kõndima ja ma seisin ikka veel seal, ta polnud mind märganud ja hakkas nüüd koni kustutama, et peagi uus sigaret süüdata. Ma jälgisin seda pealt. Ma nägin kõrvalt inimest, kel oli täiesti pohhui sellest, kas ta lõpetab või ei, ta oli juba üheksateist, tegelikult on tal võimalus juba ammu kool seljataha jätta,kui ta seda väga tahab.
"Mida sa tahad?" küsis Dawson oma tavapärasel ülbel toonil.
"Miks sa ei tulnud?" küsisin ja istusin maha.
"Ma ei pidanud vajalikuks." kehitas ta õlgu ja ma tõusin närviliselt püsti, ka tema tegi sama.
"Mis mõttes? Mida sa oma eluga teed?! Vaata ennast!" purskasin kõik välja, ma vihkan sellist rahvarämpsu ja ma tõesti hetkeks arvasin, et ma olen lihvinud temast miljoneid väärt teemanti, aga ma eksisin.
Ta kõndis mu ette. Ja puhus kogu suitsu mulle näkku, see tungis vägisi mu ninna ja suhu, seejuures ajas see mind jubedalt köhima ja õhku ahmima.
"Keri oma fucking moraalitunnetusega perse." ütles ta, ega rebinud minult pilku.
"Ma tõesti imestan, et ma nii naiivne olin ja hetkekski lootsin, et sind on võimalik ümber kasvatada." ütlesin ja ta kehitas õlgu.
"Olid tõesti ja mul on sinust kahju." ütles ta ja istus uuesti maha.
"Ma tean,et sa ei tulnud nende juttude pärast, mida ühikas räägitakse." ütlesin ja ta kergitas kulmu, asetades sigareti huultele.
"Ma ei pea sulle midagi selgitama, sa ei ole mu ema." ütles ta ja hakkas turtsatades minema kõndima.
"Dawson." ütlesin ja ta keeras ümber.
"Sa oled hale argpüks." ütlesin ja vaatas teda õelalt.
"Argpüks?" turtastas ta ja viskas koni maha.
"Argpüks." noogutasin ja kallutasin pead.
Ta sammus kindla sammu ja plaaniga minu poole, ta ei peatunud enne, kui meie kehad üksteise vastu surutud olid. Ta suudles mind huultele, ma ei jõudnud seda peatada, ega kuidagi reageerida, kui ta minust juba ära keeras.
"Ükski Argpüks poleks seda teinud" ütles ta vihaselt ja kõndis käed taskus minema.
Ma jäin sinna mõistmatult seisma ja vaatasin talle järele, oodates, et ehk pöörab ta korra pilgugi minu poole, et ma mõistaksin, miks ta nii tegi, temas oli liialt uhkust ja ülbust, et seda alla suruda ja mulle pilk heita, selle asemel jälgisin ma tulutult ta sihvakat selga mis iga sekundiga aina kaugemale kadus.
