"Anthony.." ütlesin ja lükkasin ta eemale, ma ei suutnud uskuda seda, mida ma just hetk tagasi teda suudeldes tajusin. Ma tundsin, et see on vale, nagu ma petaks sellega kedagi ja ma teadsin väga hästi, keda ma silmas pidasin, aga nii kuradi valus oli seda katastroofi endale tunnistada.
"Ma pean minema, mul on seoses selle üritusega palju teha. Ma toon sulle särgi ise ära homme kooli." ütlesin puristades ja tormasin uksest välja. Mul oli vaja kellegagi rääkida. Esmeralda usaldamisega on mul viimasel ajal probleeme olnud ja mul pole tõsiselt kellegile rääkida.
"Ma tippisin vaikselt oma kleit süles majast välja ja jooksin enda ühikasse, oma tuppa. Ma ohkasin kergendatult, kui märkasin, et Esmet pole. Ma keerasin ukse lukku ja viskasin voodile. Kuidas see võimalik on. Ma lausa jälestan teda, ma vihkan teda ja tema ülbust, tema üleolevust, tema mehelikkust.
"Jesus, Aurora Lighends, mis sul peas toimub." pomisesin ja võtsin telefoni. Valisin numbri ja panin kõrva äärde.
Peagi kostus teiselt poolt kilkamist.
"Aurora!" pinises Jessica ja ma naeratasin.
"Hei, Kaunitar." ütlesin naljatades ja ta turtastas.
"Ma tean, et sul on jälle mingi jama, eks?" küsis ta ja ma ohkasin.
"Ma tean, ma helistan sulle alati kui mul abi on vaja, aga ma ei taha sind segada, sul on seal raudselt sama palju teha kui siin oli."
"Tegelikult ei ole, ma pole tegelikult nii suur geenius, eks?"
"Ah lõpeta ära." naeratasin.
"Okei, mis probleem on?"
"Ma olen armumas, saad aru, katastroof." Ohkasin sügavalt.
"Jaa tõeline katastroof." ütles ta irooniliselt.
"Sa ei saa aru."
"Kellega tegu on siis?" küsis ta ja ma ohkasin.
"Üks uus tüüp, ma vihkan teda, aga ma suudlesin ühe kutiga ja siis, ma tundsin mingit imelikku tunnet, nagu ma teeks valesti, nagu ma petaks." ohkasin.
"Sa saad ise ka aru millist tiineka juttu sa ajad, eks, tule maa peale tagasi kosmonaut!" ütles ta. "Mis ta nimi on?"
"Mathiase sugulane,ma ei usu, et sa teda tead."
"Mathiase suguvõsaga olen ma ju põgusalt tuttav." ütles ta ja ma hingasin sügavalt sisse.
"Dawson Mellark." ütlesin ja Jessica hakkas teisel pool toru naerma.
"Lõpeta, sa ei tea teda, palun ütle, et ei." ütlesin ja ta turtastas.
"Tean, ta krabas mu kanni, Mathiase sünnipäeval." ütles ta naljakalt ja ma turtastasin. "See kutt täitsa sobiks sulle, totaalne jackpot."
"Tead, kuidas ma tahaks sulle praegu pasunasse sõita, Jess." torisesin.
"Ta on lihtsalt fuckboy, ära raiska ennast tema peale." ütles ta ja ma noogutasin.
"Mida ma teen siis." ütlesin.
"Point ongi selles, et ära tee midagi." ütles ta ja ma turtastasin. "Kuidas muidu Mathiasel läheb?" küsis ta ettevaatlikult.
"Hästi, ma arvan." ütlesin.
"Ma mõtlen nagu.." ütles ta ja ma sain aru millest ta räägib.
"Ta on armunud, aga sai korvi, mu toakaaslaselt." ohkasin.
"Libu." ütles Jess.
"Karm bitch, kes igatseb oma ekskutti?" küsisin ja ta tegi sarkastilist naeru.
"Väga naljakas, oled vaimukas." ütles ta.
"Ma mõtlen tõsiselt." sõnasin.
"Ma kahetsen, et nii kaugele ülikooli läksin, ma oleks võinud sinna kuskile jääda. Vahel on nii kõhe tunne, et ma ei saa talle helistada, rääkida. Me jäime sõpradeks, aga tegelikult me ei suhtle enam nagu üldse." ütles ta kurvalt.
"Sa võiksid meile nädalavahetusel külla tulla, lihtsalt niisama. Esme sõidab ema juurde, seega.." ütlesin.
"Deem, jaa, nagu vanasti, ma tulen." ütles ta rõõmsalt ja see pani mindki naeratama.
"Näeme siis reedel?" küsisin ja ta vastas õhinal jaatavalt. Me jätsime kohtumiseni ja lõpetasime kõne.
Mu mõtted liikusid jälle Dawsonile, ma ei saa isegi aru, millal või kuidas see juhtus. Ma hingasin sügavalt, kui kuulsin uksele lähenevaid raskeid samme. Ma ajasin end istukile ja vaatasin ootavalt ukselinki. Ootamatult libises ukse alt sisse väike kokku volditud paberilipik. Ma korjasin kiirelt paberi üles ja voltisin lahti.
"Tahtsin öelda, et ära iial lase end kellestki teisest mõjutada. Tee mida süda ütleb ❤"
Voltisin paberi tagasi kokku ja keerasin ukse lukust lahti. Avasin selle ja piilusin ukse vahelt välja. Kedagi polnud. Ma turtastasin ka kortsutasin paberi oma sõrmede vahel ära ja viskasin prügikasti. Irooniline.
