Kuna täna oli siiski laupäev ja mul poleks ühikas midagi teha polnud, võtsin suuna kohaliku kaubanduskeskuse poole.
Mul oli natuke rahagi kaasas ja otsustasin selle eest endale midagi huvitavat osta. Mu enesetunne oli nüüdseks juba parem, peavalust olin ka lahti saanud.
Ma ostsin poest endale paki kakaod, trennikoti ja mahla. Tegelikult polnudki mul ju otsest vajadust midagi osta, aga kuna peagi algavad trennid siis, miks mitte. Mõtlesin, et kuna ma käisin üleeelmine aasta kisakooris siis võiks ju nüüd uuesti proovida.
Ma sammusin tagasi ühiselamu poole, otsustasin jalutada läbi linna pargi, sest ega mul kiiret polnud.
Jalutasin rahulikult mööda kõnniteed, kui märkasin eemalt mingit noortekarja, kes olid ringis ja hõikasid midagi.
"Hale oled, lüüa ei oska!" kostus minuni vihane meesterahva hääl.
"Keri persse!" ütles teine hääl vastu ja siis läks kergeks nügimiseks.
Ma läksin kiiresti sinna poole ja nägingi eemalt Dawsonit, kes lükkas osavalt teise poisi pikali.
"Dawson!" hüüdsin, kui olin kambale lähemale jõudnud.
Ma surusin end läbi rahvamassi ja jõudsin Dawsonini, haarasin ta randmest ja hakkasin teda rahvahulgast välja lükkama.
"Mida kuradit sa teed?" pomises ta ja tuikus pisut.
"Lähme ära." ütlesin ja vedasin teda edasi.
"Kuhu?"
"Koju." vastasin ohates.
"Mul pole kodu." avastas ta ja ma jäin selle üle mõtlema.
"Ma viin su ühikasse, Mathiase juurde." ütlesin ja me liikusime edasi.
"Ota, ei. Mathias tahtis täna oma naist põrutada, sinna ei saa." ütles ta ja oleks peaaegu kukkunud.
"Siis tuled minu tuppa ja magad end välja." ütlesin ja sättisin spordikotti oma õlal, kus mu mahl ja kakao olid.
Me jõudsime ühikasse ja ma sundisin Dawsonit võimalikult viisakalt käituma. Õnneks ühikatädi Valvelauas polnud. Me läksime kiiresti minu tuppa.
Dawson potsatas mu voodile pikali kuid peagi ajas end ikkagi püsti.
"Kas sul midagi juua on?" küsis ta.
"Mahla."
"Sobib." vastas ta. Ma võtsin kotist mahlapaki ja surusin talle kätte.
Ta võttis sellest mõne sõõmu ja viskas selle maha.
Mõne aja pärast jäi ta magama ja ma otsustasin endale kakaod teha ja korra Caroline'i toas käia.
Ma suundusin ühiskööki ja võtsin kapist oma piima,valasin kruusi ja raputasin kakaopulbrit peale. Võtsin oma riiulist lusika ja segasin kõik ära, seejärel pistsin segu mikrolaineahju.
Kui kakao valmis sai, läksin ma Caroline'i ukse taha. Koputasin kolm korda uksele ja juba oligi Caroline kohal.
"Hei!" tervitas ta mind.
"Tsau." naeratasin.
"Tule sisse." kutsus ta ja saatis mulle naeratuse, seda ma tegingi ja sammusin sisse. Heleenet polnud, seega istusin tema voodile ja rüüpasin oma kuuma kakaod.
"Mis sind siia toob?" küsis ta.
"Ma niisama, tulin jutustama." naeratasin.
"Minugi poolest." naeratas ta.
"Kuule, ma ei tea, kas Heleene mainis, aga ma valisin su niiöelda klassi vanemate gruppi." turtastasin.
"Ei rääkinud." raputas ta pead.
"Ma sain Klassivanemaks ja Õpilasesinduse presidendiks." ütlesin ja võtsin lonksu oma joogist.
"Oh, jummala hästi siis ju." ütles ta ja ma noogutasin.
"Kus muidu Heleene on?" küsisin.
"Sõitis koju, homme hommikul pidi tagasi tulema." ütles ta.
"Kuule, kes see kutt on, kes meiega peol käis?" küsis Caroline.
"Dawson? Ta on Mathiase nõbu ja ta käib meie klassis." kehitasin õlgu.
"Ta on sitaks hot." ütles neiu ja lehvitas kätega oma näo ees.
" Kui järele mõelda siis jah. " turtastasin.
Me jutustasime Caroline'iga veel ligi pool tundi ja siis otsustasin ma minna üles vaatama, kas uinuv kaunitar on ärganud. Ma lükkasin vaikselt ukse lahti ja leidsin enda voodilt istuva Dawsoni.
"oo, kes ärkas." norisin.
"Mul on nii sitt olla, kaua ma magasin?" küsis ta ja hõõrus silmi.
"Vähem kui kaks tundi." kehitasin õlgu ja istusin ta kõrvale.
"Ma olen päris purjus." raputas ta pead.
"Sa ütlesid enne, et sul pole kodu.. Mida sa sellega mõtlesid?" See küsimus piinas mind pikalt.
"Ütlesin?" kergitas ta kulmu.
"Ütlesid."
"Ega ei olegi, ma poleks muidu siin, ma mõtlen, kui mul oleks kodu, siis ma poleks ilmselt Mathiase kaela peal ja ei passiks siin." ütles ta.
"Ma ei saa aru, ma ei saa absoluutselt sinust aru, sa hävitad ennast, sa jood, suitsetad, jääd klassi kordama, kasutad naisi ära, peksad teisi?" See kõlas rohkem nagu küsimus. "Kuidas sa nii kavatsed üldse kuskile jõuda, kooli lõpetada, tööle minna?" küsisin.
"See pole sinu asi." ütles ta. "Mul on enda elust täiesti pohhui."
"Sa võid mulle rääkida, meist võiks head sõbrad saada." naeratasin ja ta turtastas.
"Me oleme liiga erinevad." ütles ta.
"See ei loe, ma võin sind aidata, võin kasvõi kooliga aidata." ütlesin innukalt.
"Ma ei tea." raputas ta pead.
"Sa võid mulle kõigest rääkida, sa võid mult alati abi paluda." selgitasin ja ta võttis taskust oma suitsupaki. Ta tuigerdas aknani ja avas selle. Süütas sigareti.
"Ma ei tea isegi, miks ma kuskile jõuda ei taha." ohkas ta ja asetas selle huultele. "Mind visati eelmisest koolist välja, ma ei õppinud, ei käinud koolis..seda sa ilmselt tead, aga eelkõige selle pärast, et ma peksin ühe klassivenna läbi, Türa ma teeks seda veel." raputas ta pead ja tõmbas uue mahvi.
"Misasja." pomisesin.
"Ma istusin mõned kuud kinni, suve keskel sain välja ja läksin otsejoones Mathiase juurde, vanemad saatsid, ütlesid, et siin pole mul enam kohta ja onu on nõus mind kasvatama." kehitas ta õlgu ja ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, vanemad peaksid oma last just toetama, mitte talle vett peale tõmbama.
