17.Peatükk

785 96 6
                                    

"Aurora." ütles Dawson.

"Sa ära mitte kavatsegi mu nime suhu võtta!" ütlesin vihaselt ja sammusin edasi.

"Suhu võtta." turtsatas ta.

"Sa oled lapsik." ütlesin pahuralt ja sammusin kiiresti edasi.

"Sa oled armas, kui sa vihane oled." ütles ta ja muigas salakavalalt.

"Mida sa nüüd üritad?" ohkasin ja keerasin end tema poole.

"Tõtt rääkida." kehitas ta õlgu.

"Jäta mind lihtsalt rahule." pomisesin ja kõndisin kiirkõnnil ühika poole. Kui hoone paistma hakkas, jooksin sinna.

Ma tegin ukse lahti ja tormasin oma tuppa. Tõmbasin oma märjaks saanud riided seljast ja asendasin need soojade tudukatega.

Ma ei viitsi enam sellega tegeleda. Miks ma üldse üritan sellisest kakandist midagi luua. Dawson on see bad boy, keda ei koti ta tulevik. Ma ei pea end mingiks korralikuks, aga ma tean oma sihti. Ma tahaks nii väga teda põrumas näha, samas tahan ma teda aidata ja ma tunnen end nii kuradi lollina, et ma nii mõtlen.

Homme oli mul kohtumine kooli direktoriga, ma oleks pidanud pigem sellele keskenduma. Direktor palus mul korraldada lõpuklassi koolialgus aktuse. See on natuke teist laadi aktus ja toimub igal aastal meie koolis 2-4 nädalat peale kooli algust. Ma võtsingi kotist oma märkmiku ja märkisin sinna kõigi oma "Kaaslaste" nimed. Ka neid pidin ma asja kaasama. Selga pidime me panema oma lõpurüüd. Need olid inetud sinised ürbid, ja imelikud mütsid. Ma isiklikult vihkasin neid jublakaid mis mütsi "tuti" ülesannet täitsid, aga mis seal ikka. See on mu esimene suur sündmus ja ma pean seda tõestama, seda, et ma ei jää Jessicale kuidagi alla.

Ma panin oma koti kokku ja pugesin voodisse, ma olin nii väsinud ja otsustasin asjad homme hommikul üle vaadata. Mul oli direktoriga kohtumine juba enne tunde, seega pidin vara ärkama.

Ärkasin kui mu äratuskell lõugama hakkas, ma tõmbasin mitu korda üle telefoni ekraani, et see vait jääks, kuid asjatult. Kui ma lõpuks selle kinni sain, võtsin ma oma pesemisasjad ja läksin pesemisruumide poole, Esme magas veel ja ma ei kavatsenud talle öeldagi, et ma varem lähen, ma olin temas pettunud, ta tundus teistsugune, ma nägin temas Jessi, aga see oli lihtsalt pettekujutelm, ta on täiesti tavaline tütarlaps. Nagu kõik teised siin. Ma pesin oma näo puhtaks ja tegin kerge meigi, et ma ei näeks välja nagu padjakas. Seejärel läksin oma tuppa, võtsin kapist endale roosa satsilise kleidi, hallid sukad ja heleda kampsuni. Panin need selga ja jalatsid otsa. Võtsin oma seljakoti selga ja asusin minema. Valvelauatädi sõi oma varahommikusi heeringavõileibu, mille lõhn mu iiveldama ajas. Ma üritasin seda vältida ja läksin majast välja. Päike oli kõrgel ja ma ei suutnud ikka veel seda sügist taluda, ma pole lihtsalt sügise inimene. Ma kõndisin mööda teerada kooli poole, kui kuulsin oma selja tagant kellegi jooksusamme.

"Aurora!" hüüdis Anthony ja ma keerasin end tema poole ja ootasin kuni ta minuni jõuab. "Hommikust!" pomises ta ja ma noogutasin.

"Me pole ammu kokku saanud." tegi ta juttu.

"Mind häirib see, et ma ei saa sind usaldada." ütlesin otse ja sammusin edasi.

"See Dawsoni asi?" kergitas ta kulmu ja hammustas huulde.

"Jah."

"Mu toakaaslane, ta kuulis meie kõne pealt ja.." vabandas ta.

"Ei ole hullu, see ei oma tähtsust." kehitasin õlgu ja me kõndisime koos edasi.

"Muidu, minust sai jalkatiimi kapten." ütles ta ja ma naeratasin.

"Vauu, ma arvasin,et mõni vanem olija saab selle koha, Mathias või keegi, aga see on lahe." ütlesin kiirelt.

"Mingid katsed olid või midagi, Mellarki vist polnudki seal." sõnas Anthony.

"Okei."

"Miks sa muidu nii varajane oled?"

"Mul on vaja direktoriga õpilasesinduse presidendina rääkida, mõned asjad ja üritused kokku leppida, enne tunde." ütlesin ja ta noogutas mõistvalt.

"Mis sa peale tunde teed?" küsis ta ja ma kehitasin õlgu.

"Ma ei teagi, midagi ilmselt."

"Äkki õpiks koos?" tegi ta ettepaneku.
"Sa oled ju 11. Ja mina 12. kuidas see toimima peaks." küsisin.

"Lihtsalt oleme mõnusalt, õpime ja joome teed või kohvi või midagi. Räägime juttu" ütles ta ja ma noogutasin.

"Mul olekski seltsi vaja, ma olen nõus." naeratasin.

"Näeme siis peale tunde, minu juures?" küsis ta,kui olime kooli sisenenud

"Teeme nii." naeratasin ja lippasin direktori kabineti poole.

IgavestiDonde viven las historias. Descúbrelo ahora