Üksinda vihmas

3. Peatükk

Lennukis. 

Kui olin saatnud sõnumi Eevale, et ta leiaks ikka kindlalt suhkrutoosile nõjatuva kirja, ei pannud ma veel telefoni käest. Ma lihtsalt pidin Matthew kohta midagi veel teada saama. Mind oli painama hakanud veel üks jube mõte: mis siis, kui m i n a olingi tema allakäigu põhjus? Ma oleksin võinud sellele mõttele vastuväideteks tuua sadu fakte, kuid ma lihtsalt tundsin, et see võib tõesti tõsi olla.

Arggh! Mida ma küll talle teinud olin? Me olime ju sõbrad, olime ju? Ja kui mina kadusin, siis jäi Mathile ju veel sõpru. Ta oli liigagi seltskondlik, tal lihtsalt pidi veel sõpru olema.

Sellesse võrrandisse lihtsalt ei oleks tohtinud mingeid narkootikume mahtuda.

Aga mahtusid. Ja see mulle peamurdmist nüüd pakkuski.

Kas see kõik tulenes ikkagi vaid sellest, et ta on vaieldamatult rikas ja kuulus? krimpsutasin ma nägu. See oligi ju nii kergelt tekkinud sõpruse tegelik purunemise põhjus. Või tegelikult isegi mitte kuulsus. Ega rikkus. Saatuslikud saavad alati olla vaid inimesed. Vähemalt minu arust on see alati nii olnud. Ja tema ümber ei olnud omakasupüüdmatult häid inimesi. Nii valus kui see ka polnud, olin ma olnud sunnitud sellega leppima.

Enamus inimesi lennukis magas, kuid minu õnneks olin ma saanud koha akna ääres, mis oskuslikuma näitlemis kaasabil välistas pideva stuardesside tähelepanu. Lõpetasin magamise teesklemise ja suunasin pilgu vaikselt heledamaks tõmbuvate pilvede poole.

Kuna iga sekund viis mind aina lähemale sihtpunktile – Suurbritannia pealinnale, ei suutnud ma enam mälestusi sellest paigast eirata. Eriti seda viimast ja kõige valusamat. Seda, millest kõik algas.

Astusin heas tujus välja majast, kus mängisin ajakirjanikku. Olin täna meelega teinud kõike lausa välgukiirusel, et tööpäev kiiremini õhtusse saaks.

Pärastlõunase Londoni kiire elu tuhises mu ümber ja lisas elevust. Mu mõtted keerlemas vaid Matthew ümber. Kuna ta stuudiost tulema peaks saama? Kas meil on aega midagi ette võtta? Ma ei suutnud endalegi tunnistada, kui väga mulle temaga aega veeta meeldis. Ta oli minu jaoks küll täielikult ümber lükanud teooria ülbetest ja mõttetutest superstaaridest.

Seisatasin korraga naeratades. Mulle vaatas vastu Math. See oli küll kõigest ainult poster, mis reklaamis nende bändi, JustYou uusimat singlit, kuid mulle tundus nagu oleks ta mulle sealt õigeveidi vastu naeratanud.

Postrist möödusid veel kaks minust natuke nooremat tüdrukut, kes hakkasid rõõmsalt kihistama ja omavahel midagi elevalt seletama, kui Matthew’d silmasid.

Suutmata vastu panna kiusatusele, otsisin oma punasest käekotist mobiili. See väike asjandus oli aga kotipõhja kadunud, ning leidsin selle alles siis kui see oli järsku helendama löönud.

Math! Oli mu esimene mõte. Tal oli armas komme mulle iga päev helistada, kutsudes mind enda persolnaalseks psühhiaatriks. Häh, hoopis mina vajaks oma alaliselt hullude ideedega sellist isikut, olin ma alati vastu vaielnud.

„Räägi!“ Teatasin ma optimistlikult.

„Tere päevast, kas ma räägin miss Gwartsiga?“ kõlas esmapilgul tuvastatamatult madal ja kindel ametlik küsimus.

„Ee..jah?“

„Ma pean paluma teilt kokkusaamist. Ah vabandage, olen Matthew Radcliffe’i agent Charles. Charles Dugan. Nii, et kas kell 3 stuudio Sunrise juures sobiks?“ Ootamata minu mingidki vastust, jätkas mees otsekohe. „Tulge lõunpoolse sissekäigu juurde.“

„Jah, aga milles...?“ Kõne katkestati. Kuulasin jahmunult kinnist tooni. Ma saan aru, et kõik inimesed ei ole nii taktitundelised, aga see agent oli küll lausa jäiselt kalk.