Üksinda vihmas

1. Peatükk

Love is like playing piano.

First, you play following the rules.

Then, you start playing

with your heart

♥

Kolm kuud hiljem.

Kaubanduskeskusesse jõudes, pöörasin esimese asjana otsa ümber ja tahtsin tagasi välja astuda.

Kogu kaubamaja kõlaritest kostis tema laulu. Ja see tõi mulle paratamatult kõik selle jälle meelde. Ja kuigi seda kõike oli ainult kolm nädalat, täitis meenutus sellest mu meeled.

Mõnele kõrvaltvaatajale pidin ma vist tõesti päris otsustus-võimetuna paistma, aga ma pöörasin jälle ümber ja sättisin ennast ühe kaubamaja kõlari lähedusse istuma. Kõik ülejäänud pingid olid täis, vaid sellel istus teises otsas üks ajalehte uuriv mees. Kuid ma ei pööranud talle mingit tähelepanu. Kikitasin hoopis kõrvu, et üle ümberringi sagivate inimeste jutusumina midagigi kuulda.

Laul oli mulle tuttav ja armas meloodia täitis mind tervenisti. Mõtlesin paratamatult talle; nendele hetkedele, mis ta oli mulle pühendanud. Mulle tuli meelde iga tema öeldud sõna, iga sõpruseavaldus. Talle mõeldes läbis mind nii kummaliselt soe ja hea tunne. Tundus täiseti uskumatu ja võimatu, et see kõik oli tõesti minuga juhtunud.

Meenutasin ka kõike seda, mis ma talle öelnud olin ja siis tabas mind terav kahetsuse piste. Ma olin temaga olnud nii ebaaus. Isegi julm.

Silmitsesin rahulikult ümbrust, kogu hiiglasuure magistrali melu, kuigi tegelikult oleksin tahtnud meeleheitest kisendada.

Lõppude lõpuks olin ju mina olnud see, kes talle valetas, teda reetis ja isegi oma huvides ära kasutas. Mina olin teinud meie sõpruse palju keerulisemaks ja toonud vaid tuhandeid probleeme. Olin isegi süüdistanud teda asjades, mis temasse mitte mingil viisil ei puutunud. Ma olin olnud lausa koletis, taipasin äkilises hirmusööstus.

Ja siis olin ma lihtsalt jalga lasknud. Nagu viimane arkpüks, olin ma lihtsalt äkki haihtunud. Mitte midagi ütlemata, mitte midagi seletamata.

Ah õigus, muigasin mõrult, kui mulle äkki meenus. Ma olin talle ju sõnumi saatnud. Ühe lühikese sõnumi, kompenseerimaks kõike seda valu, mis ma talle põhjustasin. Kindlasti põhjustasin. Tema heale südamele.

Ja nüüd, ma igavene idioot, eirasin kõiki tema sõnumeid ja katseid helistada, teeseldes mobiili kaotamist. Ma tahtsin et ta enam ei helistaks, ma ei olnud lugenud ta ainsatki sõnumit. See põhjustaks vaid valu meile mõlemale. Mulle sellega, et ma näeks kui palju haiget ma talle oma põgenemisega teinud olin. Talle aga sellega, et siis ei suudaks ma enam vastamata jätta. Ja oma vastusega kisuksin teda jälle eemale maailmast, kuhu tema ja ta pere kuulus. Ja kuhu väike mina mitte mingi hinna eest tungida ei tohtinud.

Ja selle kõik olin ma oma „suurepärase loogika” ajel välja mõelnud.

Talle oli see parim võimalik võimalus, kinnitasin ma kindlalt endale. Mulle aga… ma pidin lihtsalt leppima selle tohutu piinaga, mis ma endale tekitasin, võideldes igal hetkel oma südamele vastu.

Matthew!! Kuidas kuradi päralt ma sind igatsen.

Õnneks jäid tema katsed minuga ühendust võtta nüüd juba harvemaks. Ma tahtsin, et ta mu unustaks. Ta lihtsalt peab seda tegema. Arvatavasti on ka tema, seal mulle nii kaugel paistvas Londonis mõistnud, et pole mingit mõtet minuga edasi jännata.

Aga ta on ju paganama superstaar! Turgatas mulle äkki meelde. Selle tõestuseks oli näiteks tõsiasi, et siin, nii kaugel Londonist lasti raadiost tema singlit. Mis paganama pärast ta üldse minule aega raiskas? mõtlesin ärritunult.

Sel hetkel laul lõppes. Laul igavesest armastusest. Kui irooniline meie puhul. Ma ei kuulnud enam tema häält ja see tõi mind mu kummalisest transist välja.

Pilgutasin juhmilt silmi ja vaatasin ümberringi.

Mu pinginaaber oli ajalehe käest pannud ja silmitses mind teravalt oma mustade, arukate silmadega. Ta oli kindlasti kogu mu tunnete virvarri jälginud, mis mu näol peegeldunud oli.

Otsekohe, kui mees oli tabanud, et ma teda jälgin, pööras ta oma pilgu eemale, teeseldes justkui oleks teda järsku hirmsasti meie vastasoleva pesupoe vaateaken huvitanud.

Hm. Arvatavasti peab see mees mind nüüd hulluks või midagi. Ja tegelikult, ohkasin - oli ta tõele ilmselt küllaltki lähedal.

Kuna kõlarist enam midagi peale kohaliku raadio-saatejuhi igava möla ei kostunud, siis tõusin ja jalutasin lihtsalt minema. See, mida ma üldse siia ostma olin tulnud, oli mul kui meeltest minema pühitud.

                                           *                                 *                                   *

Olgu, nõustun et tegelikult võib see lugu liigituda samahästi ka fan fictioni alla:)) Lihtsalt ÕIGE bändi, minu inspiratsiooni jätan hetkel mainimata:D Ma kirjutasin selle loo tegelikult juba umbes aasta tagasi, kuid see pole siiani veel lõpuni valmis. Kogu tekst ongi nagu teise osana kirjutatud, kuid mulle tundus see kuidagi täiuslikum. Postitan varsti teise peatüki ja ma loodan, et vähemalt kellegile meeldib:)) Ootan vägaVÄGA kommentaare ja seniks....CHEERS to everyone! :)