Üksinda vihmas

PROLOOG

See lihtsalt ei saanud olla võimalik! Kuid nagu mulle tundus, siis kõigi asjaolude kiuste see siiski oli nii. Lihtsalt mõte minust üksi Londonis paistis mulle ikka veel nii pööraselt veidrana, et ma lihtsalt ei suutnud endiselt seda päriselt uskuda.

Jalutasin mööda vihmamärga kõnniteed keset seda hiiglasuurt linna.

Oli septembri kohta harukordselt jahe ilm. Taevast lausa kallas jääkülma vihma alla. Tavaliselt nii rahvarohketel tänavatel jooksid täna vaid vähesed inimesed vihmavarjud peakohal. Minust möödus kiiruga vanem mees pintsakus, ajalehte vihmavalingu kaitseks peakohal hoides. Muigasin.

Mind vihm ei häirinud, see koguni meeldis mulle. Ma polnud viitsinud isegi vihmavarju Eestist, minu kodumaast kaasa vedada. Mul oli vaid  üsna õhuke jakk seljas ja jalas minu lemmikteksad.

Korraga tundsin, kuidas mu jaki taskus järsku mobiil vibreerima hakkas. Õigus, ma polnud ju siin Londonis päris üksi, kuigi see vahel tõesti tundus nii. Mu kaaslane Cristella, kellega ma siia sõitsin oli lihtsalt koguaeg kõigega nii hõivatud, et me saime ainult hilisõhtuti kokku, sest me peatusime samas hotellis. Mingi mulle arusaamatu kohusetunde ajel pidi ta mulle vähemalt iga kolme tunni järel helistama. Ilmselt praegu tiksus tal kolme-helistamata-tunni-kell jälle nulli.

Võtsin vastu.

„Halloo?”

„Tšau! Miks sul nii kaua aega vastu võtmisega läks?” nõudis ta otsekohe.

„Ee... sorry, Stella, ma ei leidnud kohe mobiili üles,” valetasin ruttu. „Kas midagi juhtus?”

„Sa veel küsid! Tead, just sel ajal, kui meie siin oleme…”

Ma teadsin, et tegelikult tahtis ta nii väga öelda, kui tema siin on, mina raiskasin tema arvates siin ainult aega.

„…tuleb siia Londonisse  Central parki 56 esinema Matthew Radcliffe JustYou´st! Ma tahtsin sulle lihtsalt mainida, et ma võib-olla ei jõua nii vara sealt tagasi, nii et ära muretse siis…”

Matthew Radcliffe oli Stella lemmiklaulja ja ma teadsin, et ta oleks tegelikult tahtnud lausa heameelest kiljuda.

Korraga loksus mul midagi paika. Nii võhik, kui ma siin seoses kohalike bändidega ka polnud, JustYou´d ma erandina teadsin.

„Oota korra... JustYou? Ma tegin nendega täna hommikul intervjuu. Nii, et neil on siis mingi esinemine täna? Ja sa lähed sinna?“

„Omg!!!“ Stella tundus esimest korda meie tutvuse jooksul jahmatusest hingetu. „Sa oled nendega rääkinud!?!“ ta kõlas solvunult.

„Nojah,“ tunnistasin tagasihoidlikult. „Nii see intervjuu käib...“

Tundus, et nüüd leidis Stella oma keele üles. „Aga nad on ju maailmakuulsad! Ära solvu, aga kuidas sina said nendega intervjuu teha??“ Kui me poleks telefonitsi suhelnud, oleksin vist kindlasti tema näos uut, kadedusest rohelist tooni näinud. 

„Jajaa, ma tean, et mul vedas seoses sellega. Sattusin vist lihtsalt õigel ajal õigesse kohta.“ Paremat selgitust polnud ma isegi suutnud välja mõelda.

„Tead, kui ma sealt peolt tulen, pead sa mulle kõigest üksikasjalikult rääkima!!!“ Stella lausa põles uudishimust.

„Aga kas see polnud mitte erapidu?” küsisin ettevaatlikult, tulles tagasi endise teema juurde. Ma ei viitsinud lõputult mingist bändist leierdada. On kuulsad, siis on...

See peatas Stella entusiasmi hetkega. „Nojah, aga...“ taandus ta hääl ebalevaks.

„Stella?” muutusin hetkega kahtlustavaks. See oleks nii tema moodi, hiilida kuskile erapeole sisse, et kasulikke tutvusi sobitada. Eriti, kui oli mängus veel see Matthew Radcliffe.