Üksinda vihmas

5. Peatükk

Istusin mugaval ja nii suurel diivanil, kuhu sisse ma oleks võinud vabalt ära kaduda. Hetkel olin tõmmanud jalad lihtsalt mõnusalt enda lähedale ja hoidsin ümbes villast tekki.

Math oli just süüdanud kamina, mille peale oleksin võinud vanduda, et vähemalt kui press seda teadnud oleks, siis oleks kisa taevani kostnunud. Kuulus pianist ja laulja peab oma kodus  käsi määrima millegi sellisega nagu tahm ja pinnud puudest.

Math oli selle „totruse“ peale vaid korraks õlgu kehitanud. Neil oli küll kodus majapidajanna, kuid Matthew ei pidanud vajalikuks iga tühise asja pärast vana Savannah’it kutsuda. Ta meeldis mulle selle poolest. Math. Mitte mingi ülbe supertäht. Kuigi – tal oleks selliseks käitumiseks küllaltki õigusi. Ta lihtsalt ei kasutanud neid.

Ta jõudis köögist tagasi suure aurava tassitäie sidruni-teega, katkestades mu väikse mõtiskluse.

„Aitäh,“ ütlesin külmetusest nõrga häälega.

Ta naeratas soojalt. „Võta heaks.“

Võtsin paar lonksu, kasutades ära hetkelist vaikust ja tundsin, kuidas seest kuumaks muutus. Mm..täpselt see, mida ma vajan.

„Nelly...“ alustas ta korraga ebalevalt. Seejärel aga tõusis kiirelt kamina kõrvalt, kuhu ta korraks puid segama oli jäänud ja istus minu kõrvale, ent siiski küllalt kaugele, et mulle korralikult otsa vaadata.

Silmitsedes mind paar hetke, alustas ta vaikselt. „Nelly, sa tead et oled mulle väga lähedane inimene. Tundub täiesti uskumatu, et tean sind ainult kolm nädalat. Võimatu!“ Ta naeris korraks jahmunult. „Ma usun, et pole mitte kunagi mitte kellegagi nii hästi läbi saanud kui sinuga. Me tunneks nagu terve elu.“

Köhisin korraks, et varjata piinlikustunnet, mis minus selline ülestunnistus tekitas. Muidugi oli tal tuline õigus. Ma lihtsalt ei osanud sellises olukorras kuidagi käituda. Ma polnud harjunud, et ma võiks kellegile nii palju tähendada. Isegi kui see muutis mind hetkel pööraselt õnnelikuks. 

Math jälgis mind kaastundega. „Vaene väike,“ lausus ta õrnalt minu ilmselgelt tõbist olekut märkides.

„Elan üle,“ vastasin muigega. Kuid ikkagi tundsin vajadust lisada: „sina mulle ka. Väga kallis.“

Matthew silmitses mind hetkeks tõsiselt, siis tõusis ja istus mulle nii lähedale, et sai mul mugavalt ümbert kinni võtta.

„Hoia meetri kaugusele,“ naljatlesin, kuid samal ajal ennast paremini tema vastu nõjatudes. „Nakkustase liiga kõrge.“

„Tead... Nelly. Ma arvan, et riskin,“ vastas ta silmi pööritades.

Ohkasin. Kaua ma ikka seda edasi lükkan? „Sa pidid mulle midagi rääkima.“

„Jah, pidin,“ nõustus ta vaikselt. „Olgu. See algas sellega, et üks minu bändi liikmetest abiellub. Väga varsti. Aga tõde on selline, et tema väljavalitu elab Ameerikas. Ja... nagu armunutel kombeks, tahab ta temaga võimalikult palju koos olla. Ma saan temast liigagi hästi aru.“ Math tegi väikese pausi. Jätkates oli tema hääl jälle vaikne. „Ta kolib sinna. Ja bändina peame oleme ühtsed, soovitavalt vähemalt samal mandril,“ lisas ta mõrult.

„Niiet, te kolite sinna? Selles siis asi ongi?“ tegin ma sellest ruttu masendavalt loogilise järelduse.

„Jah, sul on õigus. Me peame kolima. Avaneks väljavaade vallutada ka USA muusikaturg ja meie agendid ei lase võimalust käest.“

Millegi pärast tundus mulle, nagu oleks tema hääles õigeveidi kibedust.

Hingasin sügavalt sisse. „Kui ruttu?“