Üksinda vihmas

10. Peatükk

Sulgedes väikese palati ukse, kus Math lamas, ei pööranud ma tema näolt pilku. Ta ei vaadanud veel minu poole ja see oli hea, sest ta andis mulle niimoodi mõne hetke, et ennast täielikult valmis panna.

Ta nägi ikka veel nii kahvatu välja, et ma hakkasin tahes-tahtmata jälle muretsema. Mathi silmad olid endiselt tumedad, nagu ta oleks mitu nädalat magamata olnud. Võib-olla oligi.

Ta keeras pead, et mulle otsa vaadata. Hingasin sügavalt sisse ja manasin ette mitte-midagi ütleva ilme.

Kui meie pilgud lõpuks kohtusid, oleksin mina peaaegu südame puperdamisest otsad andnud.

Mathi ilme oli hetkeks juhmilt üllatunud, kuid siis ahmis ta järsku õhku.

„Nelly!” Ta paistis rabatud ja liigutatud ühekorraga.

„Math!”

Olin olnud enne tema peale maruvihane ja solvunud. Kuidas ta üldse oli võimeline hakkama saama millegi sellisega? Aga, kui ta mulle nüüd otsa vaatas, hajusid mu vihased mõtted hetkega. Suutsin mõelda vaid, et me tõesti-tõesti saime veel kord kokku, uue võimaluse.

Sööstsin tema juurde ja kallistasin teda kõvasti. Korraga meenusid mulle juhtmed, mille külge ta aheldatud oli.

„Oih, vabandust.” Tahtsin eemalduda, kuid ta ei lasknud.

„Enam ma küll sul minna ei lase.“

Vaatasin talle jälle otsa, seekord tõsisemalt. „Nagu ma tahaks.“

Math naeris natuke ja see kõlas nagu muusika, harmoneerudes võrratult hästi päikesepaistega, olles niisama soe.

Korraga suudles ta mind kiirelt juustele. „Nelly!!“

„Math?“

„Kas sa palun, suudaksid mulle piisavalt veenvalt selgitada, miks kuradi päralt ma sind nii kaua igatsesin, lausa piinlesin, oleks õigem öelda?“ Math paistis jälle morn, vaid silmad elavnesid ja vaatasid mind nagu tahaksid mu hingesügavustest välja kaevata kogu tõe.

Ohkasin. Ma teadsin, et pole võimalik seda enam kauem edasi lükata. Sel poleks ka mingidki mõtet.

„Ma lahkusin sellepärast sinu juurest, et...“ jäin toppama. Lihtsalt vaatasin tema sinistesse silmadesse ja ei suutnud lõpetada lauset. Mida ma peaksingi ütlema? Et tundsin ennast puudutatult, et tal oli võib-olla kusagil Ameerikas mingi kallim? Ilmselgelt polnud see tõsi. Ja arvatavasti mitte kunagi polnud olnudki. Või see, et ta ema käskis mul Mathist eemale hoida? Ükski inimene, kes vähegi armastusest midagi teab ei võtaks kuulda midagi  nii opakat. Ausalt, mis mul viga oli!? Kus oli selge mõistus? Ma saan aru küll, et armastus võib nimetatud omaduse lennukiirusel viia, ent see ei tohiks iial ilmneda nii lollakalt kui mina seda tegin.

Ta ootas endiselt vastust, kulm natuke kortsus ja silmad põlemas.

„Ma lahkusin sinu juurest sellepärast, et ma ei kuulu sinu maailma, Matthew,“ suutsin viimaks pomiseda. Aga riskida selle pärast tema eluga? Nelly, sa oled ausalt lihtsalt geniaalselt idioot! Sõitlesin ennast vihaselt.

Math üllatus sellise sündmustekäigu peale siiralt. „Ma arvasin... ma arvasin koguaeg, et sa lihtsalt ei armasta mind! Arvasin, et sul sai viimaks kõrini mu egoismist ja tähtsusest, sellest, et mul polnud mitte kunagi sinu jaoks piisavalt aega, kallis.“

„Sa oled kõige vähem egoistlikum inimene kogu planeedil,“  vaidlesin otsekohe vastu, süda jätmas ärevusest löögi vahele.

„Ma olin veendunud, et sa ei taha minust mitte midagi teada sellepärast, et sinul, mu stiilseim sõbranna, sai kogu sellest mõttetust bravuurist ja valede võrgust ükskord küllalt ja sellepärast eemaldusid sa melust kaugele, kusagile Eestisse.. ja ma ei olnud sellest kohast varem isegi kuulnud mitte, “ pööritas ta hetkeks silmi ja mul oli südamest hea meel, et tema enesetunne tundus paranevat.  

Naeratasin natuke. Siis aga tuli mulle midagi meelde. „Silvia. Su ema rääkis minuga... või no... pehmelt öeldes.“

Mathew kergitas üllatunult kulmu. „Millal?“

„Enne seda, kui ma tookord Devonisse sõitsin,“ vastasin, hoides silmad ettevaatusest monitoril, mis pidi kajastama Mathi tasakaalu eluspüsimisel. Kas mulle vaid tundus, et seekordne rohelise joone jõnks oli pisut suurem?   

Ta hingas läbi nina, aeglaselt. „Mida ta sulle ütles, Nelly?“

Kõhklesin. Vilksatasin pilguga kiirelt tagasi monitori poole.

„Räägi!“

Ohkega andsin lõpuks alla ja edastasin talle kiirelt põhilise minu vestlusest moeikoonist daami, Silvia Radcliffe’iga. Mida kaugemale ma jutustlusega jõudsin, seda vihasemaks ja uskumatuks Math muutus.

„Nii et Silvia tegutses minu kaitsmise eesmärgil!? Kaitsemise? Kelle eest? Sinu?? Sa oled hämmastavalt objektiivne ja tabav ajakirjanik, kuidas saaksid sa sõbrana mind ohustada? Ausalt, Rootsi kuningas abiellus ajakirjanikuga ja keegi ei lausunud sõnagi. Mina olen laulja – vastutan vaid oma käekäigu eest. Mis sinus, mu armas, saaks olla halba?“

Hetkeks viis miski mu mõtted kusagile väga veidratele radadele. Lihtsalt see üks väike sõna. Abielu.

Raputasin kiiruga pead. Mõtle! Ja soovitatavalt - reaalseid mõtteid, käskisin ennast ruttu. „Ma arvan... et ta võis silmas pidada asjaolu, et ma pole ei tähtis ega kuulus või midagi. Lihtsalt ajakirjanik ikkagi.“ Naersin natuke: „ja see sinu Rootsi kuningas ei vajanud ju kuulsust rohkem juurde, vastupidiselt sina aga tahad seda.“

Math alustas vastuvaidlemist, kuid ma ei lasknud tal midagi vahele öelda.

„Sinu elu ja heaolu sõltub sellest. Inimestest, ning kui palju sa neile meeldid. Just täpselt minu isiku olemasolu ei tähenda neile mitte tühjagi. Minu asemel võiks kes iganes massidele sinu tegemistest rääkida.“

„Nelly...“ nende sõnade peale vaatas ta viimasel ajal nii kurb ja ekslev pilk mulle korraga sügavalt silma. „Sinu nimel võiksin ma...“

Sel hetkel katkestas ta lause terav koputus uksele. Selle omanik sisenes korraga hiiglasuur taguots ees ja lohistas enda järel toidukäru.

Suur õde Bianca.

„Nonoh, tuvikesed,“ alustas tüse naine lauset, mille lõppu ma teada ei tahtnud. „..külastusaeg on läbi!“

Vaatasin kohkunult Mathile otsa: millal ma teda jälle näen?

„Sööge, teil on vaja tervist, noormees,“ õpetas naine emalikult.

Tõusin aeglaselt.

Selle peale tegi Matthew energiliseima liigutuse, kui oleksin osanud eales oodata. Ta tõmbas mind hooga tagasi ja suudles kiiruga.

Higetult ja pahviks löödult jäin talle otsa vahtima.

„Kas sa tuled homme jälle?“ nõudis ta lootusrikkalt. 

„Loomulikult.“

Tõusin seekord kindlamini, sest õde Bianca paistis juba kärsitu. Aga enne, kui ma toa teise otsa, ukseni jõudsin, peatas Matthew mind küsimusega. „Homme on teisipäev?“

„Jah,“ naeratasin hetkeks.

„Siis teisipäevani!“ viipas ta lõbusalt.

„Teisipäevani!“ kordasin ma ja naeratasin endiselt, kui uks mu järel aeglaselt kinni vajus.

                     *                     *                      *

Mu kallid lugejad! Olen kindel, et lõpetan selle jutu ära niipea, kui saan. Ma lihtsalt tunnen ennast ja kui ma seda praegu ei teeks, ei teeks ma seda ilmselt kunagi. Niiet sellest saab minu esimene lugu, mis ka lõpu leiab:) WIN!

Tänud kõigile lugejatele..te olete üliarmsad! Ja ootan alati KOMMENTAARE ja arvamusi kõigilt=)