Üksinda vihmas

6. Peatükk

Jälle lennukis.

Üle pika aja tegin silmad uuesti lahti. Ma pidin nendest mälestustest pääsema.

Vahepeal oli lennuki salongis õhkkond märksa elavamaks muutunud; esimesed päiksekiired mänglesid mu näol, inimesed ümberringi ärkasid vaikselt ja stuardessid pakkusid neile hommiku-kohvi. Võpatasin paberi krabina peale, mille tekitas eespingis istuva vanamehe hoogne ajalehe lahti löömine.

Kõik ümberringi elasid oma rutiinset elu, mis muutis mälestused Mathist kahtlaselt ebarealistlikuks. Nagu ma oleksin need ise välja mõelnud. Tõsi, melu aitas unustada, aga kas ma ka vajasin seda praegu?

Teadsin vastust niisama ruttu, kui olin esitanud oma peas küsimuse. Ei. Tuhat korda ei. Ma pean teadma saama, mis Mathist saanud on, või mis temaga lahti on. Nüüd on see elu ja surma küsimus.

Otsisin oma vanast punasest lemmik-käekotist välja mobiili. Näperdades seda mõnda aega, ei suutnud ma otustada mida peaksin täpselt tegema.

Rakendades lõpuks otusutamatusest kronoloogilist loogikat, hakkasin otsima esimest ja ka viimast sõnumit, mis ma talle saatnud olin.

 Kallis Math,

Anna mulle andeks, aga ma pean seda tegema. Ma ei kuulu enam su klaveri õpilaste ega sõprade hulka. Ma lahkun juba täna Britanniast ja sa ei näe mind enam kunagi. Meie saatused on liiga erinevad. Armastusega, Nelly.

 Mu käed värisesid, kui meenutasin pinget enda sees neid ridu kirjutades. 

Lõin klapi painava kahetsustundega kinni. Mida ma küll omati teinud olen? Olgu, nüüd pean ma selle segaduse igatahes kuidagi kokku lappima. Kõik, mis ma ise suure hooga kildudeks olin purustanud. Mina vastutan.

See lause hirmutas mind. Ma polnud kunagi päriselt kellegi eest vastutanud oma üheksateistkümne eluaasta vältel. Aga nüüd oli see korraga muutunud.

Ohkega avasin uuesti telefoni klapi ja hakkasin lugema esimest sõnumit, mida ta mulle saatnud oli.

Nelly.

Kus sa oled? Ma ei suutnud uskuda, kui sind hommikul enam polnud. Palun, milles asi on? Ära naljata selliste asjadega nagu me ei kohtuks enam iialgi.

 Ma tundsin tema sõnumi taga varjatud ärevust, kuigi ta üritas seda mitte välja näidata. Kartsin, et järgmised sõnumid on hullemad.

Ma ei eksinud.

 Nelly.

Miks sa ei vasta? Kus sa oled? Mis lahti on, palun sind!!?

 Järgmine sõnum oli saadetud kümne minuti pärast ja küsimused polnud muutunud. Ainult, et nüüd oli ta juba veidi kärsitu.

 …Ära aja mind niimoodi närvi! Vabandust, arvatavasti on su mobiil kadunud vm, aga palun vasta ometi!

 Super. Ma teadsin, et ta teeb sellise järelduse. Pärast umbes kümmet veel sama-teemalist sõnumit, tuli väike muudatus.

Ma lugesin neid kõiki nutt kurgus.

 Nelly!!

Miks sa ei vasta?? Ma pole sinust juba ligi nädal mitte midagi kuulnud. Palun… ütle midagigi. Kasvõi „jäta mind rahule!“ ükskõik mis on parem kui see vaikimine. Kas see on minu süü? Ükskõik mida, vasta ainult ometi!

 Kirjad läksid aina hullemaks, kuni murest sai lausa paanika. Kas niimoodi elatakse tõesti sõbra kaotust üle?

Kolmekümne neljas sõnum tõi mulle pisarad silma.

 Kallis Nelly!

Ma tean, et see on minu süü. Ja ma tean, et mul pole mitte mingit õigust seda sinult paluda, aga kas sa andestaksid mulle? Ma ei saa ilma sinuta elada. Vabandust.

Ma püüdsin ennast tagasi hoida, kuid nuuksed matsid mu endasse. Minu naaber, vanem naine kes oli uuesti suikunud, silmitses mind nüüd ärevalt. Kuivatasin kiiruga pisarad. Tahtsin sõnumeid edasi lugeda, kuid avastasin, et see oli olnud lisaks saja neljakümne üheksale vastamata kõnele viimane. Sõnumit uuesti lugedes, libises mu pisaramärg pilk aga kuupäevale: täna öösel saadetud.

Mind tabas õud, kui taipasin, et polnud enam mingit õhkõrnagi lootust, et süüdi pole mina. See oli olnud totaalselt vale lootus.

Ja nüüd ta üritab ennast tappa. Üritab tappa ennast minu pärast, sest ma olin nii paganama idioot, jättes ta üksi Londoni.

Mu sõrmed saatsid palavikulise kiirusega vastusõnumeid.

 Math!!

Mida sa oma arust teed? Oled sa segane või? Kas sa rikud oma elu ja karjääri tõesti lihtsalt mingi minu totaka otsuse pärast? 

 Lõpeta otsekohe see jama!

 Mitte ükski sõnum ei läinud kohale.

Ma püüdsin end talitseda, et mitte ulguma pista.

Keskendu.

Hingasin sügavalt sisse. Lõppude lõpuks olin ma ju teadnud, et mu tobe nägemus võib tõsi olla. Nüüd vajasin ma vaid jälle aega, et keskenduda uute üksikasjade välja selgitamisele.

Metroo… kell pool neli päeval. Londonis on kümneid ja kümneid ronge, mis sõidavad kell pool neli päeval. Tipptund ju. Ma tundsin Mathi piisavalt hästi, et teada tema kommet teha alati kõike suurepäraselt. Järelikult ei plaaniks ta kunagi oma enesetapukatset mõne koolijussi nähes, kellele see põhjustaks õudusunenägusid kogu eluks. Ei, seda ta ei teeks. Ta vajaks mõnda rahulikku peaaegu tühja vagunit, kus võiks kindel olla, et keegi ei segaks…  judisesin.

Korraga ma teadsin. Sest tegelikul oli ainult üks võimalik võimalus. Me olime kohtunud esimest korda rongis.  ….15. 55 Ma võisin kihla vedada, et ta istub isegi samasse pinki, sentimentaalne, nagu ta vahel võis olla. Muigasin hetkeks selle peale vastu tahtmist.

                                                     *                                 *                                 *