Üksinda vihmas

7. Peatükk

Matthew Radcliffe.

Ühest küljest tundsin ma täieliku jälestust selle vastu, mida ma praegu teha kavatsesin. Mida ma praegu teen.

Aga teisalt, mul polnud siin enam mingit põhjust edasi olla. Selles maailmas. Kõik mis mul oli on kadunud ja tagasi enam ei tule. Tema.                           

Teoorias oleksin ma pidanud sellest üle olema. Ma olin ju ka enne teda  eksisteerinud. Siis, kui mu maailmasse mahtus vaid mina ja mu muusika. See oli enne tema tulekut mu ellu. See oli siis.

Aga nüüd polnud mul enam teda. Polnud ka muusikat. Ma lihtsalt ei suutnud enam laulda. Mõlemad olid kadunud sama salapäraselt. Mu maailm oli äkki tühi.

Ma poleks osanud kunagi arvata, et ma kellegi vastu midagi niisugust tunnen. Ega ka seda, et enne kui ma sellest arugi saan, on ta juba läinud. Nagu mu mõnes kõige liigutavamas ballaadis. Ainult, et nüüd oli olukord reaalne, mitte vaid mõeldes sellele, mis läheb publikule peale.   

Muidugi võiksin ma ju otsida endale midagi muud. Kedagi muud. Aga praktikas polnud see mitte mingi valemiga võimalik.

Sammusin üksi läbi üsna armetu puust vana maja koridori. Edasi treppi mööda üles. Maja polnudki oluline, tähtis oli lihtsalt see, kes seal elab. Stu. Just see, keda ma vajan.

Koputasin loodetavasti õigele uksele. Viis kiiret koputust, nagu kokku lepitud, ja uksele ilmuski Stu. Keskealine mees, kiilaneva pea ja närvilise olekuga. Ta silmitses mind hindavalt.

„Mida vaja?” esitati tuim küsimus.

Hingasin sügavalt sisse ja vastasin täpselt Kimi õpetuse järgi, üritades kõlada samasuguselt: „kolm tavalist.”  

Tüüp noogutas põgusalt ja kadus mõneks minutiks.

Soovisin, et ta teeks juba kiiremini. Et see kõik oleks juba kiiremini läbi.

Kui Stu jälle nähtavale ilmus, oli tal käes pisike pakike mulle. Ulatasin talle tasuks umbes samasuguse läbimõõduga rahapataka ja kadusin sellest räämas majast võimalikult kiiresti.

Tagasi udusele tänavale jõudes, teadsin ma kohe, kuhu pean minema. Võtsin suuna rongijaamale. Lausa jooksin, et õigeks ajaks jõuda, kuid peamiselt selleks, et mõtteid mujale saada. Eemale sellest süngest olukorrast.

Ma mõtlesin meie esimesele kohtumisele. Rongis 15.55. Ma meenutasin, kuidas see päev alanud oli. Maailma hullem, nagu ma talle hommikul nime andnud olin. Kuid tegelikult olin ma täiesti eksinud. See oli päev, mil mul just kõige enam vedas. Päev, mil ma kohtasin teda.

Meenutasin iga tema näoilmet, sõna, tema häälekõla. Seda läbitungivat ja mõistvat pilku, mis minust läbi tungis ja mis tekitas minus tunde, nagu näeks ta läbi iga plaani ja kavaluse, mida kavandasin. Lausa iga mõtte, mida ma mõtlesin. Ta tundis mind lihtsalt nii hästi. Nagu ei keegi teine… 

Aga enam polnud sellel vahet. Mitte millelgil polnud. Tema jaoks ei tähendanud see  ilmselt mitte midagi, muidu poleks ta ju lahkunud. 

Neelatasin. Miks? Aga ilmselt ei saa ma mitte kunagi seda teada. 

                                               *                                  *                                 *

Ma hakkan selle looga vaikselt lõpule jõudma, niisiis viimane finaal vaid ees. Viimased peatükid. Tänud kõigile minu senistele lugejatele, te hoiate mind seda lugu lõpetamata jätmast ...