Üksinda vihmas

4. Peatükk

Lükkasin ettevaatlikult lahti suure ukse, mis eraldas mind Matthew’i kodu eesruumist. Keegi polnud mu saabumist märganud, niisiis astusin vapralt sammu toa poole. Eemalt viis ülemisele korrusele suursugune lai keerdtrepp, mis tekitas aukartust. Ma polnud ennast selles toretsevas majas kunagi väga koduselt tunda osanud. Mathi sünnikodu, milles ta nüüd vaid haruharva aega oli veetnud. Londoni elu on põnevam, oli ta mulle kord silma pilgutades märkinud.

Möödusin maast laeni peeglist, millest ma lihtsalt ei saanud mööduda. Ükskõik kui palju ma ka seda poleks soovinud, vaatas sealt mulle vastu üks liiga armetu vaatepilt, et külma südamega edasi astuda.

Sügava ohkega sasisin oma vihmamärgi, peaaegu mustana tunduvaid juukseid ja silusin riideid. Looking beautiful, dear, kujutlesin Matthew’d irooniliselt märkimas. Või tegelikult – ta oli liiga hästi kasvatatud, et seda öelda. Aga see ei takistaks teda selle mõtlemisest.

Vaatasin huviga otsa peegeldusele, mis põrnitses mind julmalt vastu. Mida sa kavatsed teha, Nelly?

Üritasi mõtteid koondada. Ma seisan tema majas. Matthew võib absoluutselt iga sekund sellesse tuppa astuda. Mida ma talle räägin? Et jätan ta maha, kuna tema ema käskis nii? Mu käed hakkasid sellest mõttestki lausa värisema.

Hingasin teravalt sisse. Olgu, tegelikult peaks ju hoopis tema mulle midagi selgitama. Õigus, rääkigu ainult, miks ta mulle ise mitte midagi ei öelnud... aga segada asjadesse ema... ma lihtsalt ei suutnud seda täie tõsidusega uskuda, et Matthew midagi nii masendavat teha suudaks.

Nii. Seletused, korrutasin kindlalt enda peas aina uuesti ja uuesti.

Rebisin pilgu persoonilt, kes julma otsusekindlusega pöördus peeglist minekule.

Ma teadsin küll seda maja. Tuli pöörata vasakule, et jõuda elutoani. Lootsin et seal peaks vähemalt keegi olema. Keegi, kellega ma vahelduseks ka tahan kohtuda.

Tardusin korraga ehmunult. Olin jõudnud hämarapoolsesse koridori, mille nurga tagant paistis õrnalt valgust. Aga mitte see ei pannud minu vastuseid nõudlevat aju peatuma. Hoopis muusika tegi seda. Keegi mängis filigraanselt perfektselt klaverit. Mu lemmiklugu.

Süda kloppimas, astusin vaikselt tuppa.

Matthew istus seljaga minu poole, mind märkamata ja mängis eebenivärvi tiibklaveril maailma kõige ilusamaid ja keerulisemaid käike kokku ühendatult, popurriina. Minu lemmiklugu läks sujuvalt üle mingiks mingiks mulle tundmatuks, kuid vähemalt sama kauniks meloodiaks. Muusika helises kogu toas vastu, hajutades mu viha vähem kui sekundiga.

Õhtupäikese kiired särasid punakalt sisse suurtest kinnise rõdu klaasidest, otsekui põimudes muusikaga üheks ja tekitades võrratult kauni õhkkonna. Õhkkonna, kus polnud ruumi millelegi peale ülima rahu.

Matthew liigutusi, tema keskendumist ikka veel uksel seistes jälgides, oli mul kerge unustada põhjus, miks ma üldse siia sisse olin sadanud. Kõik mida ma tahtsin, tundus korraga nii lihtsalt eksisteeriv ja käega katsutav. Perfektne moment.

Perfektne hetkeni, kui ta korraga hajutas heli piirini, mil see kõlas vaid taustaks. „Kas tead, et pole viisakas ilma tere ütlemata siseneda, Nelly, kallis?“ lausus ta piisavalt valjusti, et ma kuuleks, ent ikkagi tasa.

Võpatasin. „Oh, Matthew...“ mul oli kui peoga pühitult meelst kõik, millest ma talle rääkida olin tahtnud. Kogu kõne, mida ma siia tulekul masendunult valmis olin mõelnud oli lihtsalt haihtunud.

Ta lõpetas mängimise ja tõusis tõtakalt püsti, sammudes minuni. „Ma ootasingi juba sind.“ Seda öelnud, haaras ta mind korraks õrnalt oma embusesse, vaadates mulle sügavalt silma.