Üksinda vihmas

9. Peatükk

 Matthew Radcliffe

Pärast vastikust tekitavat torget oli kõik lihtne. Mind isegi ei häirinud, kui tundsin, kuidas mu mõistus aeglaselt, kuid kindlalt hääbus. Mu viimane mõte oli temast.

Ma armastan sind!

Ja siis vajusin ma mustavasse sügavikku. Täielikku tuimusesse.

Nii segadusse ajav. Avasin pingutusega uuesti silmad, kuid valgus oli nii ere, et pidin need jälle kiiresti kinni pigistama.

Kas siis surm ongi selline?

Kui suutsin laud lõpuks uuesti avada, nägin et ümbruskond oli totaalselt muutunud. Üksiku vaguni asemel lamasin kusagil heledalt valgustatud ruumis. Kõikjal surisesid monitorid ja mulle oli tosin juhet külge topitud.

Tahtsin vanduma hakata, kui ümbruskonna viimaks ära tundsin. Haigla. Keegi oli siis oma-arust mingi suure heateoga hakkama saanud ja mind kindlast surmast lihtsalt ära päästnud. Kuidas nad küll aru ei saa, et kui ma tõesti oleksin tahtnud edasi elada, poleks ma ju endale sellist solki sisse ajanud.

Korraga tuli mul üks tobe uitmõte: huvitav, mis tulemus sellel võiks olla, kui need juhtmed, millesse mind siin mässitud on, lihtsalt ära tõmbaksin?

Ma pidin aga äkitselt oma masohhistlikud mõtted katkestama, kui sisse astus vanaemalik arstiõde.

„Nonoh, te olete juba ärkvel?” Tüse naine tatsus aeglaselt minu poole.

Ma ei vastanud. Selle asemel soovisin vihaselt, et poleks kunagi ärganudki.

„Kas on juba parem?” küsis ta hoolitsevalt ja kontrollis mingeid andmeid.

Olin kõigi ja kõige peale nii vihane, et ei mõelnudki midagi viisakat vastata. Niisiis vaikisin jälle, kuid teda see ei paistnud häirivat.

„Te peaksite teadma, kuidas teil vedas!”

No aina paremaks läheb!

„Kui see noor neiu poleks teid leidnud, poleks te iialgi siia jõudnud. Vähemalt elusalt mitte,” lisas ta teadvalt, noogutades peaga kaasa.

Nii, et see oli siis mingi tüdruk.

„Sel plikal on süda õige koha peal,” jätkas tobe mutt edasi. „Ta on praegugi veel siin ja muretseb teie pärast väga…”

Hm. Miks peaks keegi suvaline üldse minu vastu huvi tundma? Võib-olla fänn? Loodetavasti pole ajakirjandus sellest veel haisu ninna saanud.

See mõte tabas mind liigagi ootamatult. Võpatasin. Millal ma üldse viimati oma karjääri vastu huvi tundsin?

Korraga... miks ometi?? Mind tabas idiootne lootus, et äkki ma tunnen teda. „Milline ta välja näeb?” katkestasin hetkeks õe monoloogi.

„See tüdruk?” ta paistis rõõmus, et kontakti võtsin. „Oh, nagu ikka. Täiesti tavaline keskmist kasvu, tumepruunid juuksed, kahvatu jume, rohelised silmad…”

Mu süda võpatas. Korraga tuli mulle pähe tuhat painajalikku mõtet. See on hullumeelsus. See pole tema. See ei saa tema olla, korrutasin endale üha jälle.

„Mis ta nimi on?” küsisin lõpuks lausa hinge  kinni hoides.

„Ee, ta ei öelnud seda.” Naise näost oli näha, et talle ei meeldinud samuti selle tüdruku kummaline salatsemine.

„Aga... Kas te ei sooviks teda näha?” küsis vana naine korraga entusiastlikult.

Ma ei teadnud seda. Tegelikult oleks see täiesti mõttetu, sest see lihtsalt pole Nelly. See on kindlasti mõni suvaline abivalmis neid, kellel pole minuga tegelikult mitte mingit pistmist.

Kuid ma ei suutnud ikkagi suruda alla soovi seda salapärast päästjat näha. See oli nii imelik tunne. Ma polnud tükk aega oma elult enam midagi tahtnud. Aga hetkel oli mul selline tunne, et ma lihtsalt pean teda nägema. Nagu saatus. Lõppude lõpuks võin teda ka ju lihtsalt viisakalt tänada ja ära saata, otsustasin viimaks.

„Jah, ma tahaks teda näha,” vastasin lõpuks küsimusele.

Kui õde oli lahkunud, pöörasin pilgu loiult akna poole. Oli hommik, ja lõpuks ometi oli ilm selgeks läinud. Päike paistis üle mitme nädala.

Niimoodi aknast välja vaadates, ei näinud ma kohe, kes sisse astus. Keegi sulges vaikselt ukse ja ma pöörasin pilgu tema poole, oodates kiiret pettumuslainet ... 

                                                 *                                     *                                       *

Järjekordne kiirelt postitatud peatükk. Ja lõpp hakkab saabuma. Ma tean - masendav, et Nelly ja Math saavad kokku reaalselt alles loo lõpul, kuid see polegi ju põhiline. Oluline, et millalgi see juhtub ja kui.. ma just kuidagimoodi ära ei peaks pöörama, siis pärispäris varsti;))