Üksinda vihmas

2. Peatükk

See unenägu oli teistsugune, mitte segaste juhtumite kogu, nagu mu tavalised unenäod, vaid palju, palju tõesem.

Ma olen kogu elu jooksul kümneid ja kümneid kordi tundnud seda kummalist hetke, deja vu´d. Ainult, et minu puhul on see avaldunud alati unenägudes ja tegelikkuses. Tavaliselt midagi ülitotrat; ükskord olin ma näinud unes ülikooli lektorit küsimust esitamas, ning kuulnud ka vastust. Kui see hetk aga päriselt kohale jõudis, tundsin ma sellist deja vu´d, et see lõi mind hämmastunult pahviks. Minu pinginaaber vastas ise. Häh.

Oluline oli aga see, et nähes unes lektorit, oli kõik väga selge. Kristallselge. Ma lihtsalt teadsin, et tuleb vaid oodata õiget aega ja see sündmus toimubki.

Selliseid pealtnäha tähtsusetuid seiku mu elust oli juhtunud liigagi tihti. Selgeltnägija, oli Elias naernud. Mu vennale pakkus alati lõbu, kui ma üritasin talle midagi tähtsat seletada. Üsna vastik tegelikult.  

Sel hetkel, kui ma sain aru, kui üksikasjalik ja kristallselge minu viimane unenägu oli olnud, haaras mind õud. See polnud  lihtsalt unenägu, vaid midagi, mis on suurem kui öine segadus; see oli nägemus, mis saja protsendiliselt tõeks läheb.

Ma hakkasin värisema.

Mu nägemuses oli peategelaseks loomulikult Matthew. Aga ma ei olnud teda iialgi sellisena näinud. Ma ei oleks olnud võimeline teda jätma, kui ta oleks olnud sellises seisukorras. Ma ei mäletanud teda sellisena.       

Ta lamas pikali. Mathi lühikesed mustad juuksed olid nii sassis kui vähegi võimalik, turritades iga salk eri suunda; tema varem nii veatult ilutsev nägu oli ilma jäänud igasugusest hoolest. Veel mitte kunagi polnud juhtunud, et ta oma tiimiliikmete ja agentide käest põgenema oleks saanud, kuigi ta oli seda meie tutvuse ajal korduvalt üritanud. Hetkel oli ta aga suutnud neid vältida vähemalt nädalaid ja tema parema silmaaluse all ilutses lillakas sinikas. Kuid kõige jubedamad olid ta silmad: neisse vaadates tundsin ennast liigagi kõhedalt, kuigi ta oli vaid nägemus. Mathi sinised silmad olid täiesti ilmetud ja tühjad, andes kogu tema näole veidralt äraoleva ilme.

Mathi määrdunud, musta mantli kõrval maas vedeles süstal.

!!!

Ärkasin kriisates. Mind ei huvitanud kui palju teisi majaelanikke ma üles äratasin. Praegu luges vaid üks: päästa Math.

Sööstsin voodist üles.

Haarates telefoni, tundsin kummalist ärevust, valides üle mitme pika kuu jälle Mathi numbri. See oli mul suurepäraselt peas, kuid mu värisevate sõrmde tõttu pidin numbri ikkagi kolm korda uuesti valima. Vandusin vihast. Alles telefoni kõrva juurde tõstes, libises mu pilk kellale: pool neli, õigemini Inglismaal kell pool kaks öösel. Vahet pole.

Ainult murdosa sekundist mõtlesin ma võimalusele, et see oli ikkagi lihtsalt unenägu. Mis siis saaks, kui vastu võtaks Mathi unest kare hääl? Kas ma suudaks kõne katkestada, või midagi seletada?    

Mu küsimus sai otsekohe vastuse.

Ootasin närviliselt kutsuvat tooni, kuid selle asemel vastas viisakas naishääl: „the mobilephone is out of…” Väljas. Või on ta lihtsalt mobiili minema visanud.

Valides otsekohe uut numbrit, tundsin kusagil kaugemas meeltesopis rõõmu, et olin valinud ülikooli, mis asub küllaltki tiheda lennuliiklusega Tallinnas.

Muigasin mõrult, kui vastu võttis kellaajast hoolimata reipa häälega naine.

„Tallinna lennujaama piletite broneerimine, millega saan aidata?”

„Kas teil on mõni vaba koht Londoni lennule, võimalikult kiiresti?” vuristasin palavikuliselt ruttu.

„Kohe uurin, üks hetk…”