Üksinda vihmas

8. Peatükk

Nelly

Tormasin meeletu kiirusega läbi metroos sagivate inimeste. Kõik oleks justkui üritanud mind sihtkohta jõudmast takistada. Ma ei hoolinud sellest ja jooksin edasi, kuni nägin lõpuks rongi… mis alustas just ärasõitu.

Edasi joostes vandusin nagu viimane voorimees.

Sel hetkel nägin ma nagu oma päästeinglit… Üks vana ja tudisev eit tagus oma kepiga vihaselt juba uksi sulgenud rongi, minust umbes kolmkümmend sammu eespool.

Rongijuht lasi küll vihaselt signaali, kuid avas lõpuks ka uksed. Ja sellest mulle piisas. Olin juba enne eite võidukalt rongis!

Kuid edasi traavisin otsekohe mööda peaaegu inimtühje vaguneid edasi. Vaguni poole number 339. Meie vaguni poole.

Avades õige ukse, hoidsin hinge kinni. Esmasel vaatlusel tundus, et vagun on täiesti tühi. Aga ma teadsin tõde. Astusin kiiresti edasi. See tundus lausa lõputult pikk tee, ent ometi jõudsin ma lõpuks selle kupeeni. Ja seal…

Puhkesin nutma. Ma ei suutnud ennast enam talitseda, kui ma lõpuks teda nägin.

Sööstsin Mathi poole ja haarasin ta pea oma käte vahele. Ma tundsin, kuidas kogu mu maailm varises sel hetkel kokku. Maailm täis headust ja lootust, maailm, kus elas tema.

Paitasin ta suletud silmadega külma nägu.

Kõik oli ootamatult tuhat korda veel õudsem, kui mu unenäos. Ei, unenäoks oli seda küll totaalselt vale nimetada! Minu nägemuses. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et kõik on järsku läbi. Kõik. Tema elu, minu elu…

„Palun Math, palun sa lihtsalt ei tohi surra!” karjusin meeleheitlikult äkilises hüsteerias. „Sa ei tohi mulle nii teha! Ma armastan sind. Ära sure, kuuled ma anun sind! Ära…”

Sel hetkel ma vakatasin. Mu vasak käsi oli ta kaelale langenud, ja ma võisin vanduda, et olin südame nõrka lööki tundnud.

Ma ei eksinud!

Ma pole veel iialgi kiirabi numbrit nii kiiresti valinud! Ise samal ajal teda paludes. Paludes, et ta ei jätaks mind siia üksi. Sest mind oli haaranud täiesti hullumeelne lootusesäde.

Kiirabi tegutses seekord tõesti kiiresti. Juba minutiga oli rong seiskunud, ja kuulda sireende häält. Kiskusin pilgu hetkeks vastumeelselt Mathi näolt ja vaatasin ringi.

Mu silmad jäid otskohe pidama süstlal tema kõrval. Mu aju töötas palavikulise kiirusega ja ma jõudsin hetkega lahenduseni.

„Sellest tuleks sulle ainult paksu pahandust,” sosistasin talle ja pistsin süstla kiiruga enda jaki tasku.

Järgmisel hetkel sööstsid vaguni teisest uksest sisse meedikud. Taandusin kiirelt, andes Mathi proffidele üle.

„Kas teie leidsite ta?” uuris üks meedik minult tungivalt.

„Jah,” suutsin vaid murduval toonil öelda.

Viis meedikut tõstsid ta kiiresti kanderaamile, pomisedes omavahel keerulisi diagnoose, mis Mathi seisundiga sobinduks. 

Mul kulus vaid sekundi kümnendik taipamaks, et seekord ei saa ma lihtsalt niimoodi ära sõita. Ta vajab mind, nagu mina vajasin teda.

Jooksin meedikutele järele ja nõudsin, et nad mind kiirabiautoga kaasa võtaksid.

„Kas te olete ta pereliige?” küsis üks blond meedik kõrgilt.

„Ee.. ei, sõber.” Hetkeks mõtlesin valetada, kuid mulle meenus film, mida olin ükskord väga ammu näinud ja kus üks naine tõmbas endale nii jubedalt arusaamatusi kaela. Parem olla aus, niipalju olin ma õppinud.

„Sel juhul…” Blond iludus oleks mu ilmselt kuu peale saatnud, kuid üks vanem töötaja, arvatavasti ülemus, lausus: „jäta, Rosemary, las tuleb. Aga kiiresti, mis iganes tal ka viga ei oleks, ei pea see mees enam kaua vastu.”

Kahvatasin.

Kiirabiauto hakkas pöörase kiirusega läbi linna kihutama, edasi haigla poole.  

                     *                      *                      *

Kommentaarid väga oodatud!

Ma tean, et see peatükk sai natuke lühike, aga lisan ruttu uue. Sündmuste normaalse kronoloogia pärast pean aeg-ajalt natuke väiksemamahulisi osasi postitama. Andeks:)