Üksinda vihmas

11. Peatükk

VIIMANE OSA!! 

Ma ei suutnud kuidagi teisipäeva ära oodata. Kui see ometi lõpuks kätte jõudis, siis olin hotellist juba varakult lahkunud ja sättisin ennast haigla ooteruumi istuma.   

Seadsin ennast mugavalt nõjatuma pehmele orantšile sohvale – ainsale esemele, mis tõi sellesse tüüpiliselt valgete seintega asutusele natukenegi värvi.

Ja täna, andsin endale lubaduse, pean ma temaga päriselt rääkima. Asjadest, mis on tõesti tähtsad. See  lihtsalt ei või enam mitte kunagi korduda! See täielik äärmus. Suitsiidsus. Ma pean temalt selle lubaduse saama. Maksku, mis maksab.

Korraga paelus miski mu tähelepanu: tõstsin pilgu ja nägin poolt tosinat arstiõde kellegi ümber elavalt sebimas ja midagi seletamas. Kogu see kamp jõudis üsna pea ooteruumi juurde ja ma tõusin, tahtes huviga näha kogu selle kitlite kamba keskel olevat peategelast.

„Ma võin teile kinnitada, et minuga on kõik korras!“

„Saage aru, te peate puhkama..“

„Ma tunnen ennast hästi!“

„Hetkeline enesetunne võib petlik olla..“

„Mul on õigus lahkuda... ma pean kellegiga kokku saama..“

„Ei soovita... meil on vaja veel mõned uuringud läbi viia..“

Ja oii, kuidas ma seda innukalt vastuvaidlevat häält tundsin! Mind läbis rõõmulaine.

„Matthew!“

Nägin teda otsekohe õdede kambast eemaldumas. „Nelly! Sa oled juba siin!“ ta näis lausa säravat.

Läksin ta juurde ja kallistasin teda. „Aga... kas sa ei peaks veel pikali olema?“ küsisin kahtlustavalt, kui silmasin mind põrnitsevaid õdesid.

„Minuga on kõik korras, armas,“ kinnitas ta veelkord. „Ausalt,“ lisas Math veel juurde, kui ma just erilist veendumust üles ei näidanud.

Ma vaatasin teda: Matthew põsed õhetasid õrnalt, kuid see võis tuleneda elevusest; tema hingamine oli kiire, ent seletatav rutakusest. Muidu seisis ta täiesti kindlalt ja silmis tantsisklesid vallatud tulukesed nagu alati, kui tal hea tuju oli.

Korraga kuulsin mingeid hääli. Need lähenesid ja Mathi nägu tõmbus seda enam murest pilve. Justkui aimates halba, pöördusime mõlemad sinnapoole, kust pidid lärmi tekitajad kohe-kohe nähtavale ilmuma. Tundsin lausa  kabuhirmu; nagu oleks korraga tervest maailmast kadunud õnn. Keegi oli alatult rikkunud meie ilusa hetke.

Varsti suutsin eristada ka lausekatkeid. „Ta peaks siin haiglas viibima...“

„Meie infoallikad igatahes kinnitavad jah...“

„Ma vajan seda lugu hädasti...“

„Palun, võta see paganama fotoaparaat mul näost! Säästa pilte Radcliffe’i jaoks...“

Võpatasin seda nime kuuldes ja vaatasin Math’i korraga kaamesse näkku.

„Neetud paparatsod,“ pomises ta vihaselt. „Kohe peavad kõik alati ära rikkuma. Mu karjääril on lõpp, kui nad teada saavad.“

Matthew poleks saanud mulle midagi kurvemat öelda, sest ma teadsin, kui palju töö talle tegelikult tähendas. Ta armastas muusikat ja ei suudaks ilma selleta elada.

Niisiis... isegi kui ma oleksin tahtnud sel hetkel suurest meeleheitest lausa nutma puhkeda, ei teinud ma seda siiski. Nüüd kui oluline oli aeg. Iga hetk võis keegi neist vereimejatest nurga tagant nähtavale ilmuda.