Hate Vs Love

7.Must vari

Tõusin ülekere värisedes voodilt ja kõndisin ettevaatlikult temani.

Oh Keit..Kes seda sulle küll teha võis?!

"Palun Katie aita mind.."

Noogutasin ning toetasin oma käe temani, et ta voodile istuma aidata.

Ilma ühtegi sõna lausumatta läksin arstikappi juurde ning otsisin sealt esmatarbevahendid-Plaastri ja haavpuhasti.

Asetasin asjad voodile ning võtsin ise sellel istet.

Olin unustanud, et kogu selle aja oli mul seljas vaid lühike, punane pitsöösärk. Selle teadmise kohale jõudmine tekkitas küll minus veidike ebamugavust kuid praegu oli esmatähtis Keiti paistes ning sinikatest tulvil nägu.

Asetasin vattitupsu ettevaatlikult silmale, Keit võpatas ning haaras mu käest, ilmselt valu tõttu.

"Oi andesta, kas tegin sulle haiget?"

Vaatasin teda kahetsusega.. Kas ma tõesti suutsin teha julma öö läbielanud mehele veel rohkem haiget?!

"Ära vabanda Katie..Sa ei ole süüdi, minu lilleõis.."

Lilleõis?! Ta kutsus mind viimati nii keskkoolis..

Minu ehmunud nägu nähes kukkus ta koheselt vabandama..

"Kõik on hästi, paneme nüüd su silmale plaastri ja siis peaks su veriste sõrmenukkidega midagi ette võttma.

Läksin hetkeks kööki ning tegin kraanikausi juures rippuva rätiku märjaks, otsisin veel arstikapist sideme ning asusin tagasi teda kokku lappima.

Kokku lappima? See kõlab nii kahetsusväärselt aga mul tõesti oli temast ääretult kahju..Arvan, et kui ta poleks praegu minuga samas ruumis oleksin pea sada korda vandunud seda inimest vôi inimesi kes talle nii võisid teha..

Istusin taaskord voodile ning asusin ta sõrmenukke õrnalt rättikuga tupsutama, et veri haavadelt maha saada.

Siis sidusin ettevaatlikult ta käe kinni.

Olin just sõlme sidemele tegemas kui ta mu käest haaras..

Ta vaatas mulle otsa hirmunud ilmel.

Ma ei mõistnud mis toimus..

"Katie andesta, et ma sinu ka sellesse tõmban..Ma ei tahaks kunagi, et sa minu tõttu haigeks saaksid..Tegin keskkoolis seda niigi.."

Tal oli õigus.See valu mis ta mulle põhjustas tookord oli talumatu kuid selles asi ongi.See oli talumatu kuid nüüdseks on see ju minevik.Ainus mis praegu loeb on tema heaolu ja turvalisus..

Vaatasin talle kahetsevalt silma ning endalegi üllatuseks olin tema juukseid paitamas.

"Keit palun jätta..See mis oli ei loe enam, loeb vaid sinu heaolu.."

Keit noogutas ning lasi mul oma tohterdamisega jättkata.

*

Olime kokku leppinud magamisega ühes voodis.

See tundus kõige loogilisem..Ma ei saanud ju haavatud meest diivanile panna ning voodi oli kahe inimese jaoks piisavalt suur.

Kuigi mu peas keerlesid tuhanded küsimused temaga juhtunu kohta olin ma siiski õnnelik, et ta oli turvalises kohas ja mis seal salata, ma armastasin mõttet sellest, et tema jaoks oli olnud turvaline tulla minu juurde.