Hate Vs Love

18."Hiljaks jäid."

Debora POV

Mida ma siis saaksin enda kaitseks öelda?

Tegin selle teo sest olin haavunud.

Tegin nõnda sest olen katki.

Need on vaid tühjad vabandused, sa ei saa nendega eal mõõta valu mis neile tekkitasid.

Sul ei ole õigust võtta endalt elu mõtlematta teistele.

See on lihtsalt isekas.

Nad ei öelnud mulle neid sõnu iial kuid võisin neid justkui kajana kuulda iga päev, igal pool..

"Sa oled tugev ning saad sellest üle.Me kõik oleme siin, sulle toeks."

Kuid lause mis jõudis nende huulile tundus liigagi heatahtlik, et olla tõsi..

Ma polnud isekas.

Tema aga polnud muud kui isekas.

Isekas arvates, et teab minust paremini mis võiks olla mulle parem.

Isekas minnes ilma arvestamata mida see minuga teha võib.

Isekas sest selle asemel, et lasta mul olla olemas ning üritada kõike paremaks muuta ta lihtsalt läks.

Isekas, ignorantne, temperamentne, kuid samas nii, nii palju armastust väärt..

Minusse jäi üüratu hulk armastust..

MIDA MA NÜÜD KÜLL SELLEGA PEALE HAKKAN?

"Millega kullake?" küsis ema murelikul ilmel.

Mõistsin alles nüüd, et olin tahtmatult valjult mõtlema hakkanud.

"Ei millegagi ema, ei millegagi.." laususin, vaikselt teki üle pea kägarasse tõmmates.

Tahtsin vaid uinuda, piisavalt kauaks.

Kallis!

Jooksin mööda rannajoont tema embusse.

Nende soojade käte vahele, mis aitasid mul põgeneda.

Kõige eest mis oli valesti.

Sasides mu juukseid ning neid vaikselt silitades tugevdasin oma haaret tema ümber.

Vaatasin talle otsa ning naeratus kiskus justkui isenesest suule.

Olin õnnelik, siin ning koos temaga.

Asetasin pea vastu tema rinda ning lihtsalt lasin sel hetkel olla.

Kuulasin kuidas ta südametuksed üksteise järel muutusid justkui merekohinaga üheks.

"Aitäh, et mind mõistad.."

Sosistas ta ning asetas oma käe minu käega ühte, suudles vaid hetkeks mu laupa.

Ning siis ta jooksis ja jooksis kuni silmapiir teda enam ei eristanud.

"Ei!"

Ärkasin ehmatusega püüdes oma hingamist normaliseerida.

See oli uni