Hate Vs Love

17.Elu peale sind

Debora  POV

Armastan sind nii väga

Avan oma silmad.

Haiglas..

"Ema!"

Meditsiiniõde tormab palatisse, kontrollib mu näite ning vaatab mind haletseva pilguga.

"Tere jälle kallis Debora, kuidas sa end tunned?"

Keerasin selja.

Nagu ma tahaksin praegu kellegagi rääkida? Veel vähem siis mingi võõraga..

"Andsime su vanematele teada, et oled ärganud.Nad on siia teel."

Kas ta ei võiks juba lahkuda?

Tundsin silitamist.

Haiglaõde silus vaikselt mu juukseid, ma polnud talle siiani otsagi vaadanud.

"Sul on kindlasti raske aga usu mind kõik saab korda."

Olekski saanud kui nad vahele poleks tulnud.

Ma oleksin praegu rahus..

Ema tormas palatisse ning isa võttis voodi kohal asuval toolil istet.

"Kuidas sul on kullake? Cessi tahtis ka väga tulla aga ei saanud töölt vabaks.."

Mul pole tõesti siia tervet suguvõsa vaja..

"Ma ei taha ebaviisakas olla kuid ma tahaksin veidi üksi olla ema."

Ema vaid noogutas ning nad suundusid koridori.

Kas ma kuulsin seda unes?

Kes ometi neid sõnu ütles..

Keithi POV

Üks kaks üks kaks

See kell ka ei liigu kiiremini.

Otsustasin mõttetest eemale saamiseks tööle tulla aga see ei aita sugugi.

Ikka mõtlen sellele kuidas tal läheb..

Prr Prr

SÕNUM

Debi õde:

"Debora ärkas."

Oh..

Suu kiskus vägisi naerule.

"Mis sa naeratad seal?Mõni tibi kirjutas?" 

Tänapäeva inimesed

Mees võib vist õnnelik olla vaid siis kui mõni kuum tibi kirjutab..

Minu õnne põhjus oli parem.

Tal on kõik hästi

Ja muud õnneks ma ei vajagi.

Debora POV

"Hei ema kuule, kas keegi peale teie on veel siin käinud hiljuti?"

"No tegelikuses k.."

"Keegi peale sinu familia pole käinud!" sadas Cessi uksest sisse ega lasknud emal oma lausetki lõpetada.

Nad vahetasid hetkeks pilke kuid siis ema noogutas.

Siin toimub midagi kahtlast..