Hate Vs Love

9.Uus võimalus

Keithi POV

No tore, tema teeb mulle hommikusöögi ja mina oskan juba esimese viie minuti jooksul pasa kokku keerata..

Tõusin hiirvaikselt lauast ning järgnesin Deborale magamistuppa, kuigi ma ei usu väga, et ta mind praegusel hetkel näha soovib, pidin siiski üritama olukorda kuidagi
leevendada.

Jõudsin ukseni, ta istus voodiserval, käed pead toetamas..

Mäletan kooliajast päevselgelt, et Debi oli saanud enim haiget siis kui ta vaikis.

Miski teda sellisena nähes meenutas mulle toda päeva, aastate eest kui ta jättsin ja oma eluga edasi üritasin minna.

Mu sees olid justkui kõik need tunded mida olin tundnud tollel päeval.
Kahetsus, häbitunne ning eelkõige viha kasvasid mu sees iga mööduva sekundiga, olin ääretult vihane, enda peale..

Sest nagu mulle juba kombeks saanud oli tegin enim haiget neile kellest hoolisin.

Koputasin vaikselt vastu uksepiita, ta õlad võpatasid hetke kuid pead ta siiski ei tõstnud.
Oh issand..Mida maküll teinud olen?!

"Debi..Debora."

Ta pööras pea ning jäi mind silmitsema.

Ta silmad olid nutmisest niisked..

Ma ei teadnud kas see mida ma nüüd teen on õige otsus aga mul lihtsalt polnud teist valikut.

Liikusin aeglaselt voodi suunas, kuni olin õudnud selle servani, Debora järgis silmadega iga mu sammukuid ei lausunud ühtki sõna.

Istusin ettevaatlikult ta kõrvale ning vaatasin otse, aknast välja.
Ma ei suutnud silmi temale pöörata.
Alustasin vaikselt rääkimist kui Debi käe mu õlale pani.

"Palun ära ütle midagi, sa ei teinud midagi valesti."

Ta hääl oli nii nukker, et mul oli tunne ,kuis see iga hetk murdub..

"Kas sa palun läheksid?"

"Aga Debora ma.."

Ta liigkus vaikselt minust eemale ning kõndis vannitoa ukseni.

"Ma lähen pessu ning magan veidi, hiljem räägime."

Noogutasin ning kõndisin toast välja.

"Kas tahad panen ukse ka kinni?"

Debora pööras pea ning noogutas.

Läksin ning sulgesin enda järel vaikselt ukse.

Liikusin elutuppa ning vajusin diivanile istuma.

Ma ei suutnud siiani unustada ta ilmet, see tegi nii haiget..

Ma tean, et me oleme suhelnud nüüdseks vaid paar päeva ja see mis meil oli on kauge minevik aga ega see tähenda, et ma temast ei hooliks.

Istusin diivanile ning klõpsisin kanaleid, kahjuks ei tulnud televiisorist aga midagi huvitavat seega tõusin püsti ning loivasin end kööki, kus koristasin laua ja pesin nõud.

Ma tean, et ma pole suurem asi koristaja aga see on vähim, mis ma peale oma hommikust käitumist teha saan.

Liikudes tagasi diivanile koperdasin diivanilaua otsa ning sealt kukkus maha suur, antiikse välimusega märkmik, olin seda just tagasi panemas kui märkasin selle vahelt välja ulatuvat Polaroid piltide riba.

Võttsin märkmiku kätte ning istusin diivanile.

Sellel pildil seisis Debi ja üks nooremat sorti meesterahvas, nad kallistasid ning paistsid nii õnnelikud..

Kas tema ongi ehk see kurikuulus "kihlatu", kelle riideid ma hetkel olude sunnil kandma pean?

Panin Polaroidid käest ning avasin märkmiku.

Ma tean, et ei oleks tohtinud niimoodi Debora isiklikkes asjades sorida aga ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna, eriti veel peale nende Polaroid piltide nägemist..

Esimesel lehel oli vaid tema nimi ning märkmiku alustamise kuupäev. "14.vebruuar"

Mh, ta alustas sellega valentiinipäeval.

Alates teisest leheküljest varjeerus jutt tema ning selle salapärase noormehe ümber.

Seda aina edasi sirvides tundus nagu tegu oleks olnud lausa muinasjuttuga.

Olin just kaheteistkümnenda lehekülje lõpuni jõudnud kui kuulsin kuidas magamistoa uks avanes, panin hetkega märkmiku lauale tagasi ning süvenesin telekale.

"Millega tegeled?"

Debora kõndis aeglaselt minuni ning võttis diivanil istet.

"Ei millegagi, vaatan saadet."

Debora vaatas hetkeks telerit ning kortsutas minu suunas kulmu.

"Ma ei teadnudki, et sind meeleheitel koduperenaised huvitavad.."

Ehmusin ning mõistsin, et olin teleri just selle sarja peal seisma jättnud.

"On palju mida sa minu kohta ei tea..Igastahes ma.."

Debora katkestas mu lause.

"Pole hullu, annan sulle andeks, pealegi kuidas ma saaks mitte anda kui sa oled vabatahtlikult koristanud?"

Istusime Deboraga terve õhtu teleri ees vaadates romantilisi ja action komöödiaid.

Pean olema aus, see esimene filmivalik polnud just mu lemmik aga vähemalt oli ta õnnelik ja see oli peamine.