Hate Vs Love

16.Tagajärjed

Prr Prr

"Kes see siis nüüd?!"

Tõmbasin jope taskust telefoni välja.

Debora õde 

Mida tema nüüd tahab?

"Ma kuulen."

"Keith.. Kus sa oled?"

Ta hääl oli värisev, tagaplaanil oli kuulda nuttu.

Mis see olla võis?

"Debi..Ta.."

Debora!Mis Deboraga ometi on?!

"Mis Debiga on? Kas kõik on korras, kas temaga juhtus midagi?"

Ärevus minus aina kasvas.

Tundsin justkui süda lööks kahekordse kiirusega ning hääl kiskus krampi.

Ma ei uskunud oma kõrvu..

Miks ta ometi midagi sellist tegi?!

Minus tõusis adrenaliin, viskasin telefoni käest ning lihtsalt jooksin.

Saint Barbaruse üldhaigla

Jooksen sisse roostes ning kriiksuvast peauksest mis vaevu avanes.

"Kus Debora on?!"

Vastuvõttu lauas istunud pruunipäine vanem naisterahvas lihtsalt jõllitas mind.

"Kas te ei saa inimkeeli aru või?Kus on Debora?!"

Naine hakkas midagi lausuma kuid kuulsin juba tuttavat häält ega pannud teda enam tähele.

"Keith tule minuga, peame rääkima."

Noogutasin ning kõndisin Debi õe, Cessi poole.

Kõndisime üles tumehallidest betoon treppidest, sõnagi lausumata.

Olime jõudmas osakonda kui ta mu uksel peatas.

"Ära veel mine, palun räägi kas sa olid temaga viimastel päevadel suhelnud?"

Ohkasin, tõmbasin hinge ning rääkisin ära kõik mis oli juhtunud.

"Nüüd ma mõistan, sa pead lubama, et see jääb meie vahele.Ma ei taha, et vanemad kuuleksid, et ta tegi seda endale sellepärast, et sina ära läksid."

Süda tahtis saapasäärde kukkuda.

Kuid ta rääkis ju tõde.

Põhjuseks miks Debora eile endalt elu üritas võtta olin mina.

Mina tegin seda talle.

Kõndisime vaikselt edasi, enne palatit oli väike ooteruum, kus Debora vanemad parasjagu istusid.

Me polnud kohtunud aastaid ja olen üldiselt kindel, et nad polnud meie uuesti suhtlemisest teadlikud.

"Kes teie olete?" Vaatas mind segaduses pilgul Debi ema.

Cessi palus tal istet võtta ning seletas kes ma olin, ehk siis kooliaegne hea sõber ja ei muud.

Ja ehk nii oligi parem.

Möödusid paar tundi ning vanemad lahkusid.

"Kuna arst enam ilmselt nii hilja läbi ei astu ja me ei saa praegu midagi ta heaks teha siis peaksid sinagi koju minema, tänan sind, et tulid."

Koju?

Jääb ära.

Saatsin Cessi ukseni ning mõtlesin veidi.

Mind tema juurde ei lasta kuna ma pole osa tema perekonnast.

Ootasin kuni haigla läks öövalvele ning hiilisin Debi palatisse.

Pidin teda nägema.

Ta nägu oli kahvatu, juuksed kahus kuid ta tundus rahulik.

Tema silmad olid suletud, aegajalt kohendas ta oma patja läbi une kuid peagi vajus ta unne.

Istusin ta voodi kõrvale ning võttsin ta käe oma käte vahele.

Kartusega mõtlesin kui väga oleks see haiget teinud kui ma poleks enam iial saanud neid käsi silitada, hoida.

Kurbus ning nutt hiilisid vaikselt kurku.

"Tobu, miks sa ometi endale nõnda tegema pidid?

Sa oleksid saanud veidi aja möödudes taas õnnelikuks..

Sind siin näha on nii raske,

Täna oleks võinud olla ka minu viimane päev..

Ma poleks suutnud edasi minna kui sind enam polnud oleks.

Kallis.."

Silitasin vaikselt ta juukseid.

Sosistasin talle vaikselt kõrva, 

"Armastan sind nii väga.."

Teadsin, et nii sügavas unes minu sõnade kuulmine on võmatu.

Ja nii oligi parem.

******