Hate Vs Love

15.Minu vaatenurk

Keithi POV

Ära vaata tagasi.

Ära vaata tagasi..

Ma teadsin, et kui oleksin sekundiski pilgu sinna pööranud ei suudaks ma enam leida seda jõudu,

Jõudu mis aitab mul minna.

Ma ei otsi mingeid vabandusi ega hakka kellelegi põhjendama miks ma siis seekord läksin.

Ka Deborale mitte, isegi temale mitte.

Ma tean, et nii on õigem.

Aja möödudes saab temagi aru, et tegin talle sellega teene.

Ma säästsin ta kogu segadusest ja arusaamatustest mis oleks ühel või teisel viisil meie vahel juhtunud.

Tal on ehk natuke raske kuid seekord peaks tal olema kergem.

Ta ju ometi teadis ette, et ma ei jää kauaks.

See on juba osa mu loomusest.

Ja pealegi andsin ma talle juba enne pisikesi märke, et olen varsti minemas ära seega suur ime see olla ei saanud.

Ma pidin ennast säästma ning ühel või teisel viisil säästsin tedagi.

Istusin teepervele maha, tõmbasin jope kapuutsi üle pea kuulates vihmasadu aina ägenemas.

"Mis seal siis ikka?Küll ta üle saab, Küll ma üle saan.."

Tilk, tilk.

Silusin pöidlaga nägu sest kapuuts ei hoidnud ilmselgelt vihma tagasi või ehk ma nutsin.

Olen ju ka ometigi inimene!

"Pekki küll, oli seda nüüd vaja.."

Pühkisin näo pisaraist ning tõusin püsti.

Jooksin sama kiirelt kui jalad suutsid.

Hingeldades püüdsin oma pead tühjendada nendest lausetest mis sinna süvenesid.

Sa hoolid temast Sa hoolid temast Sa hoolid temast rohkem kui endast

Peatusin sekundiga

"Per**e! Kao mu peast ära ometigi!"

Leidsin end puhast teekattet rusikatega tagumas ning ise samal ajal löristamas nagu mingi plika..

Hale, lihtsalt hale.

Kui sõrme nukid olid juba rohkemgi kui lihtsalt lõhki vajusin istukile.

Keerasin pea põlvedele ning lugesin minuteid kuniks see valu ometi lõppeb.

*****