Ma lootsin, et ta ei lähe.
Nii tobedalt kui see ka ei kõlanud lootis suur osa minust, et nüüd peale kõike seda on midagiteisiti.
"Ta ei lähe, ta ei lähe seekord ometigi.. "
Surusin oma silmad kinni ning muudkui korrutasin,
"Ta jääb.."
On ju kummaline või mis?
Mina ise olin palunud tal minna kuid lootsin sisimas ikka, et ta ei astu sealt uksest välja ega hülga mind.
Kuid mitte miski polnud ju teisiti.
Ta oli ikka see sama oma enda tundeid kartev, saba jalge vahel tüüpi kutt.
Ning mina tobu kes teda armastas.
See oli nagu lõpmatu nõiaring.
Ma teadsin algusest peale milline või siis vähemalt mille sarnane saab meie lõpp olema sest see oli alati üks ja see sama.
Vahet ei ole mis vahepeal oli toimunud.
Lõppes kõik ikka ning alati tema lahkumisega.
Ning mina?
Ma olin lihtsalt natukene rohkem katki kui varem.
"Miks sa ometi oma nõmedaid kosse siia tagasi ei sammu ja meile võimalust ei anna?
Miks sa ometi jooksed ära just siis kui asjadel on võimalus paremaks minna?
Miks sa ei kuula ja ei lase mul end kuulata?"
Mõtlesin ma endamisi.
Kuid kahjuks ainult mõtteks need read jäidki sest minus polnudenam jaksu.
Ma ei olnud enam piisavalt tugev.
Iga kord kui ta mu kas tahtlikult või tahtmatult hülgas oli jättnud mu hinge mõra.
Ma teadsin, et kui piisavalt kaua enda hinge lõhkuda aitavad need mõrad sel üks päev katki minna.
Ja seda kartsin ma ehk kõige enam
*******
YOU ARE READING
Hate Vs Love
RomanceMida teha kui inimene keda sa kogu sûdamest vihkad on inimene keda sa sisimas armastad ? Kuidas otsustada millistele tunnetele voli anda ning millistest lahti peaksid laskma ? Kui ta tõesti on nii halb nagu kõik räägivad siis miks mul on tunne nagu...
