Deemon minu sees

Raske on elada.......Niiviisi, kui koolis sind eiratakse, narritakse ja isegi lüüakse. Raske on elada, kui sa ei leia endale sõpra, kes mõistaks sind ja teaks, kui raske sul on olla. Isegi raskem on see, kui sul on.....

Tema....

Minu elu on olnud keeruline. Ma isegi ei tea miks, aga ma tean, sest ma olen tundnud kõikide kiusatud tüdrukute ja poiste piinasid. Ma olen käinud psühhiaatri juures ja viharavil, isegi lõikunud ennast.

Minu vanemad.....Nad on üpris normaalsed, aga mind huvitab, et kuidas nad saavad ikka armastada sellist 17 aastat värdjat. Ise on nad kristlikud, usuvad sellesse Püha Jumalasse. Endal on probleemne tütarlaps, kes on suht emo. Ok, mitte väga, sest mu vanemad ei taha seda Jumalat või mis iganes ta ka poleks reeta. Aga mida mina, Mika Sasaki, suudaks teha. Minu vanemad armastavad mind sellisena nagu ma olen, isegi siis kui mul on........Ma isegi ei saa selle tõpra nime ka välja öelda.

"Mika! Tule, söök on valmis." minu ema koputas uksele. "Ma kohe tulen." ma hõikasin peaaegu vaiksel häälel. Ma tõusin tasakesti oma toa nurgast püsti, ma panin noa tagasi lauale ja võtsin verelaikudega käteräti. Vaikselt panin selle enda äsja lõigatud käele ja pühkisin verest puhtaks. Ma surusin jõuga selle enda käe vastu, et verevoolu peatada. Haarasin ruttu sideme ja keerasin selle ümber minu käe.Sidusin selle tugevasti ümber käe ja suundusin kööki, kus minu isa, Yoshiro, kes on suht karm, ema Ayano, kes peamiselt kulutab oma aja minu peale koguaeg ära ja minu 5 aastane väikevend Shun, kes on paras tüütus, aga vägagi armas.

"Mika, sa oled end jälle lõikunud." ema muretses, kui nägi minu äsja pandud sidet, kus oli juba verd läbi imbunud. "Kas Ta teeb siis väga haiget?" 

"Mis sa ise arvad?" ma vastasin külmalt. "Muidugi teeb."

Yoshiro, ehk siis minu karm, kuid hooliv isa, lõi rusikaga vastu lauda. Viha pulbitses temas, aga kerge hingetõmbega oli ta jälle rahulik. "Kas see paha tegi sulle seda?" minu väikevend Shun küsis.

"Osaliselt küll." ma naeratasin talle armaslt ja silitasin tema heledajuukselist pead.

Ma olen siin ainuke oma perest, kellel on tume pea, minu ema vanavanaemal oli tume pea ja minu isa vanaisal, seega see juuste värk käib mingi põlvest põlve. Nii nad midagi rääkisid.

"Kas sul on muidu õpidud?" minu isa küsis. Nagu alati. "Jah, sest sa ise ju kasvatasid mind nii, et ma läheks kohe, kui koju jõuan õppima." ma ütlesin, natuke ärritatud toonil.

"Kas sa minuga ilusti ei oskagi rääkida!?" mu isa tõstis häält.

"Kallis, ära hakka, muidu...." minu ema segas vahele.

"Ma lähen välja." ma tõusin lauast ja jalutasin koridori, et panna oma saapad ja jaki selga. "Sa ei lahku siit majast, noor daam!" mu isa suutis hõigata enne, kui ma ukse pauguga kinni lõin.

"Lubamatu jõmpsikas." Yoshiro pahurdas, "Ära ole tema peale pahane, tal on niigi raske." Ayano lohutas teda ja hakkas tühje nõusid ära viima.

Aja jah mind närvi, ehk siis see värdjas, kes minu sees elab tuleb välja. Trepikojast välja astudes, tõmbasin endale kapuutsi pähe ja suundusin pargi poole, mis ei olnud meie korterist kaugel. Tänavad olid pimedad, aga vähemalt siin naabruses üksainus tänavalamp ikka põles ja see oli just minu lemmiku koha juures. Seal, kus üks roheline roostetanud kiik seisis. Ma jooksin rutuga üle tee kiigu poole. Ma peatusin ja vaatasin seda hetk aega. Selle roostes kiigu juures on mul olnud palju mälestusi. Minu isa on mulle hoogu teinud, kui ma 5 aastane olin, ma olin siin üks õnnelik tüdruk oma krussis hobusepatsiga ja kirssidega valges kleidis. Aga nüüd, kui sain teada, et ma olen neetud, on mu vabad ajad vahel möödunud lihtsalt istudes siin. 

Ma istusin sellele rohelisele kiigele ja põrnitsesin oma jalgu,must-valged tennised olid mul ikka päris mustad, pean need kunagi ära pesema. Tõstsin pea püsti ja vaatasin taevasse, kus tähed särasid. "Neil on küll seal hea olla." ma mõtlesin omaette.

"Kuule Friik!" 

See oli minu hüüdnimi. Kõige rohkem kasutatakse seda just minu koolis ja just selle nime väljamõtleja, kellega ma ühises klassis olen, kasutab seda kõige rohkem. "Mida sa tahad, Daisuke?" ma küsisin, kui nägin, et ta oli oma poiste kambaga minu juurde tulnud. "Kas sa ikka tead, et see park on minu oma?" Daisuke küsis.

"Ma küll sinu nime siin ei näe." 

Daisuke lihtsalt muigas selle peale ja lõi jalaga maapinda. "Sa tead küll, mis sinuga juhtuma hakkab, kui sa siit ei lahku." ta ähvardas. 

"Tean, aga see küll mind minema ei peleta. Ma võin siia tulla ükskõik kuna." ma teatasin. "Ma tean jah, et kõik võivad siia tulla, aga see park ei ole mõeldud friikidele, seega tõmba lesta." Daisuke ütles.

"Miks ma peaksin ja kas sa ikka tead ka, et see Friik, kedas sa nii väga "armastad" on nimi ka olemas?" ma muigasin. Vahel on tore neid kiusata, sest ma saan neid vahel paika ka panna, kuid see võib viia löömingule.

"Sa igavene..." ta krabas mu juustes ja tõmbas kõvasti kukla poole. "Kui sa siit kohe minema ei lähe, ma luban sulle, et ükskord tuleb päev, kus ma su maha löön." Daisuke ähvardas.

"See ei muudaks midagi." ta lasi mu juustest lahti, "Ma lahkun siis, aga ma tulen veel tagasi." ma teatasin külmal toonil. 

Ma ei saa kuskil olla, kui see Daisuke oma kambaga välja ilmub. Mul on nii kõrini temast, koguaeg kamandab mind. Pisar pääses minu silmist, tavaliselt ma ei nuta, aga see oli juba liig. See fucking Daisuke ajas mu ära, kus ma olin oma lapsepõlve koguaeg veetnud. 

Ma ehmusin, kuna keegi krabas mu dressipluusist. "Mida sa tahad?" ma küsisin Daisuke kamba poisilt, kes oli mulle järgi jooksnud. "Ma tulin vaatama, ega sa haiget ei saanud." Kiyoshi ütles. "Mina ja haiget? Sa teed vist nalja." ma muigasin. "Kas Daisuke värdjas ei hakka kahtlustama, et sa praegu Friigiga aega veedad?" ma küsisin Kiyoshilt. "Ma ütlesin, et üks asi tuli ette ja minu arust sa ei ole Friik, Mika." 

See oli esimene kord, kui ma kuulsin oma klassivennalt minu nime ütlemas. "Ma arvasin, et sa ei teadnud mu nime?" ma naljaga küsisin. "Ma teadsin juba ammu." poiss naeratas. "Sa peaksid ära minema." ma ütlesin, kui ma peatusin ja ta eemale tõukasin. "Miks?" Kiyoshi tõmbas mind endale lähemale, mis mind ehmatas.

"Lase lahti!" ma karjatasin vihaselt. Ta lasi minust lahti ning ma jooksin ära. Lollakas, kas ta ikka teab, et minuga olles on ohtlik olla?

Ma jõudsin tagasi oma korteri juurde ja ma astusin trepikotta sisse. Ma elasin 5'ndal korrusel, seega mul oli ikka palju ronida. Enda ukse juurde jõudes ja seda avades, juba minu ema ootas mind. "Kus sa enda arvates olid!?" ta käratas, kui ta mind koridoris nägi, "Kas sa tead ka, kui mures ma olin?" 

"Tean, väga mures." ma naersin ja kallistasin teda vastu sama kõvasti nagu tema mind. "Sa tead küll, et sa ei tohiks üks väljas olla sellise pimedusega. Keegi võib su vihale ajada ja sa võid...."

"Ma tean, mis juhtuda võib." ma katkestasin oma ema. "Mine nüüd tagasi voodisse, ma saan ise hakkama." ma naeratasin talle ja andsin kerge põsemusi. "Hea küll, aitäh." ta vastas samaga.

Ma jälgisin, kuidas mu armas ema trepist üles oma hommikumantlis magamistuppa suundus. Järgnesin talle varsti, aga ma suundusin enda tuppa. 

Kui ma enda tuppa pääsesin, keerasin ma ukse lukku ja libistasin end istukile, toetudes ukse vastu. Ma isegi mõtlen, miks just mina see neetud pean olema? Miks just see Jumal mulle Tema andis.....Või oli see Saatan? Need kõik on nii keerulised küsimused. Ma vahetasin ruttu riided ära ja ronisin voodisse, ainus asi, mis mul magada ei lasknud oli see, et miks just Kiyoshi minu juurde tuli? Miks ta hoolis?

Parem las hoiab minust eemale, sest......Ma olen ohtlik.