Deemon minu sees

Mineviku juured

Peale seda, kui ma teatasin oma isale, et olen tagasi märkasin ma pisaraid tema silmades. Ta kallistas mind ning ütles kui väga ta mind igatses, arvas, et ei näe mind enam kunagi. Ta kutsus mu sisse, tohderdas minu "väikeseid" kriimustusi, mis ma mõisas Luciusega võideldes sain ja pakkus mulle teed, mida nimelt minu ema koguaeg tegi. Ta näitas mulle meie perepilte, mu ema oli imeilus. Mainis ka veel seda, kuidas ma teda meenutan. 

"Kuidas sa üldse siia said?" küsis mu isa, kui ta mind elutuppa kutsus ja me diivanile maha istusime. 

"Noh....Ma pidin oma sõpra aitama," ütlesin ma talle. 

"Ja sa said tema käest teada, et ma olen siin?" 

"Mkm, tegelikult Lucius ütles mulle, et sa töötad seal väikses resoranis ning sinu kolleeg tõi mu siia," tunnistasin ma.

"Lucius on on üleval?" isa küsis, olles sama üllatunud nagu tema kolleeg. Ma noogutasin. Isa ohkas selle peale ja silitas õrnalt mu põske. "Vähemalt oled sa nüüd kodus," ta naeratas. 

"Ma tean ja ega sa minust enam lahti ei saa," naeratasin mina. 

-

"Kyoshi! Sa tõesti ei mäleta seda tüdrukut? Sa ainult koguaeg vatrasid temast." 

"Anna andeks Shouta, aga ma tõesti ei tea kellest sa räägid. Kui ma tõesti tundsin teda siis ma peaksin teda mäletama, aga praegu ei tea ma kedagi nimega Mika Sasaki." 

"... Ma lähen kutsun arsti, sul on arvatavasti mingine peapõrutus," muretses Shouta. 

"Kõik on korras, kui sa tõesti minu pärast nii väga muretsed siis kutsu ta siia. Äkki tuleb mälu tagasi," ütlesin ma talle. Shouta naeratas ning lubas, et tuleb tagasi selle tüdrukuga. Kuid asi on selles, et ta tuli tagasi, kuid mitte koos tüdrukuga. 

Kuu aega möödus sellest ning tõesti, minu klassis käis tüdruk nimega Mika Sasaki, klassijuhataja rääkis, et ta kolis ära. Läksin tagasi Daisuke juurde ja millegi poolest ta ei sallinud mind enam, aga sellegi poolest lasi mul kambas edasi olla. 

"Nohh, Kyoshi. Kas Mika jättis su maha?" naeris pealik. 

"Me käisime?" 

"Ei ütleks nii, sa olid rohkem nagu tema sabarakk, aga sa arvatavasti tähendasid talle küll midagi," muigas ta. 

 Imelik, kõik räägivad meist selliseid jutte ja mina ei mäleta teda.  Ma loomulikult ei pea oma klassikaaslasi valetajateks lihtsalt.....nii imelik, et ma käisin sellise emo plikaga. Mida ma ajan, ma ei tohiks niimoodi temast rääkida, eriti veel kui ma olin tema sõber. Ahh, miks ma küll temast isegi mõtlen? Tema ise läks ära ja minul on mälestused temast kadunud mõttetu tegevus, kuid.....miks mu südamel on selline vastik kripeldav tunne? 

-

"Mika! Tule aita mul see pilt üles panna!" 

"Kohe tulen! Noh, palun, teie söök on reserveeritud," naeratasin ma, kui minu väike tiivuline kass sööma hakkas. Panin tema söögi kapi otsa tagasi ja läksin isa juurde. "Palun, kas sa saaksid seda sirgena hoida?" 

"Ikka." 

"Kas sa andsid Kyole süüa?" küsis isa, mille peale ma noogutasin. "Sa tead, et Sebastianil said treeningud tehtud." 

"Sai või?!" üllatusin ma, "Oh sa poiss, mõtle vaid, kaks aastat on sellest möödas," muigasin. 

"Nüüd sa saad lõpuks oma poissi näha," naeratas isa, "No....ju vist," kergitasin õlgu, "Aga sellega võib raskusi tekkida," ütlesin ma. 

"Ma tean, kullake." 

"Ma lähen Sebbyt pärast vaatama, kui tohib?" 

Isa naeratas, "Võid küll." 

~

"Kas Lucius oli väga karm?" 

"Mitte väga, ta küll eii sallinud mind pärast seda, mis juhtus..,nohh tead küll millal, aga hakkama sain küll. Plutot on vähemalt tore näha." naertas Sebby, kui ta oma kolme pealist koera paitas. "Aga sul, kuidas sul läheb?" 

"Normaalselt, isaga saame super hästi läbi, me oleme palju toredaid asju koos teinud ning koolis, seal sain ka uusi sõpru, aga seal on paar deemonit, keda ma üldse ei salli." 

"Las ma arvan: üks on see tüüp, kes meenutab Daisuket," turtsatas Sebastian. 

"Jah, Tomoyu on ta nimi." 

"Mis ta teeb siis, et sa teda ei salli?" küsis poiss.

"Külge lööb," ohkasin ma. 

"Tõesti? Kas ma pean tal hambad kurku lööma või?" 

"Seb! Äkki lõpetad juba? Sa ei pea seda tegema, ma juba ütlesin, et mul on poiss olemas. Lihtsalt ta ei aktsepteeri seda endale," muigasin. 

"No ma pean siis tema ees välja ilmuma," naeris ta. 

"Mhh..." 

"Muide Mika, sa muidu teda ka igatsed?" 

"Sa mõtled Kyoshit?" 

"Mhm." 

"Natuke ikka," ütlesin ma, üritades silmsidet mitte luua.

"Ja jah, räägib see, kes paneb oma koduloomale tema nime." 

"Hey! Kyo pole tema nimega seotud," vaidlesin vastu.

"No kuule, Kyo on rohkem nagu lühendatud Kyoshi." 

"...." 

"Seega sa igatsed teda väga?" 

"Jah, igatsen küll," ohkasin, "Sellepärast ma sind kutsusingi, vaata sul on võimalus Maa peale minna. Ma mõtlesin, et ma saaksin vähemal Kyoshit viimast korda näha." 

"Mhh.....ma võin seda korraldada ainult ühel tingimusel," muigas Seb. 

"Ja mis see on?" 

"Tuled minuga kohtingule," naeratas ta. 

"Sa kah ei anna alla," naersin, "Hea küll," ütlesin ma, sest mis mul muud üle jääb, vähemalt näen ma Kyoshit. Kaks aastat on tõesti sellest möödunud ja ma tean, et ta on mu üleüldse ära unustanud. Ma tahan lihtsalt näha, kuidas tal läinud on. 

"Kuid, ma pean nüüd minema. Isa palus, et ma ei jääks kauaks, sest täna on meil filmiõhtu. Ma helistan sulle, kuna me minema lähme." 

Sebastian noogutas ja me ütlesime üksteisele head aega. 

Peale filmiõhtut ei saanud ma korralikult magada, ma olin liiga ärevil. Vahel mul tekkis tunne, et ma tahan oksendada. Kyo oli ainuke, kes magas, kadestasin seda kassi. Ta nägi väga armas välja, kõik oli kerra tõmmatud. Haigutasin korra ja sügasin Kyo kõrvatagust, mille peale kass liigutas oma kõrva. Muigasin selle peale. Mulle meeldis eriti see, et Bajangid saavad väga hästi kaslastega hakkama. Meie Kyoga oleme nagu hingesugulased. Üritasin uuesti uinuda ja see mul ka õnnestus. Unes ma nägin ka teda, Kyoshit.