Deemon minu sees

Lucius

Ma ei jõudnud väljagi joosta, kui uks automaatselt kinni läks.

Lukus. Kuidas ma nüüd siit välja saan?

Ma hakkasin tunda erinevaid tundeid, mis tahtsid mind paanikasss ajada, aga samas tahtis minu sisemine peletis välja saada.

"Lucius....Sa..Te olete üleval? Ma väga vaban-"

Vait, Will! Sa ei suutnud isegi ühte sellist lihtsat ülesannet täita. Sa pidid need pool-deemonid tagasi saatma."

"T-te teadsite?" oli reaper üllatunud.

"Tsk, muidugi. Aga mis mind eriti vihale ajas on see, et Sutcliff tõi sureliku siia." märkis ta.

"Ma väga vabandan tema pära-." 

"Pole vaja William." Lucius haigutas. "Lihtsalt võta see punapeast tühikargaja ning lahkuge, ma tahan nende kolmega rääkida."

"Kuidas soovid, Isand." William 

 Peauks avanes iseseisvalt, mis oli minu teada lukus ning William kui  Grell lahkusid mõisast. Mina, Kyoshi ja Sebastian jäime vastamisi seisma Luciusega, kes peaks olema Sebastiani õpetaja. 

"Sebastian Michaelis...Sul on alles julgus tagasi tulla võiksin öelda. See on austust väärt." kiitis ta. 

"Ma tänan, I-" deemon ei jõudnud oma lauset lõpetadagi, kui Lucius tema kõrist haaras ning õhku tõstis. "Nüüd, räägi mulle. Miks sa üldse tagasi tulid ja minu une rikkusid?" 

"M-ma ei-" 

"Lõpeta, sa tapad ta ära!" karjusin ma, sest ma nägin kuidas Lucius Sebastianit kägistas. 

"Mida sina pool-deemon tead?" 

"Ma tean pooli asju! Ta tuli sind otsima, et oma treeningud lõpetada!" 

"Tsk....Selleks on juba väga hilja." turtsatas Deemon pahaselt. 

Tema käitumine ei meeldinud mulle. See, et ta kohe ilma asjata kägistama hakkas....."Kes sa enda arvates oled!?" käratasin ma täiest kõrist. Ma olin samas vihane ning minu loomulik pale polnud enam Luciuse eest varjatud. 

"Kes ma olen?" Lucius viskas Sebastiani maha, kes hakkas kohe köhima ning oli jõuetult maas. Lucius tuli suurte kuid aeglaste sammudega minu poole.

"Kui sa Mika ühte juuksekarva puutud-" üritas Kyoshi mind kaitsa, aga ühe käe hoobiga lennutati ta vastu seina. 

"Kyoshi!...Arghh.." nüüd olin mina Luciuse haardes. Samamoodi nagu oli Sebastian. "L-lase lah.." 

"Sa küsisid ,kes ma olen?" naeris ta. "Plika, ma olen Saatan ise." smirkis Lucius ning viskas minugi vastu seina. 

"Mika!" karjus Sebastian. "Igavene värdjas!" deemon tormas Luciuse poole. 

"Kuidas sa julged!?" sõimas Lucius, virutades ta ühe hoobiga vastu maad, nii, et põranda plaadid olid mõras. Tema silmades oli näha tulist raevu ning mul oli juba tunne, et me ei pääse siit eluga.

Ma olin end Kyoshi poole nihutanud, et teda aidata ning kontrollida, kas ta on ikka elus. Ma tõstsin ta istuli ja märkasin, et tema külg veritseb ning kui tema kätt puutusin, oigas ta valus. Ta olli selle murdnud.

Surusin vihast oma hambad kokku ning pühkisin otsa eest tilkunud vere käega puhtaks. Märkasin alles nüüd, et mina sain isegi selle hoobiga viga, aga see oli minu jaoks tühine asi. Tõusin püsti ning sööstsin Luciuse poole, kes Sebastianit piinas. Ta oli minule seljaga. Mul oli vaja ainult ühte hüpet ja...

Lucius lasi Sebastiani vabaks ja karjus. Ma olin oma kihvad talle kaela löönud. Lucius üritas mu seljast ära raputada, ta sai minu riietest haarde ja viskas mu üle õla. Samas tal tuli sellega kaelast tükk ära ning ta kukkus põlvili, käsi kaelal.