Deemon minu sees

Sebastian

"Ma tahan ka süüa~" Sebastian vingus. "Tsk...Sa oled SURNUD. Sa ei vaja toitu ja veel inimeste oma." ma ütlesin, ampsates oma vorstisaia. "No kuule. Palun." 

"Kuidas ma peaksin sulle selle andma?" ma küsisin. "Lased mu vabaks." Sebastian ütles magusalt. "Kas sa pead mind siis nii lolliks!?" ma pahandasin. "Ma veel mäletan, kuidas sa välja tulid. See öö, kui sa mu ülesse äratasid ja oma mustade silmadega ära ehmatasid."

"Kas sa oled siis ikka veel selle peale pahane?" Ta küsis. "Kas seda pole siis üldsegi näha? Muidugi olen! Ma sain sinu pärast kuradima trauma. Ma olin oma toas nädal aega kinni ja mu peas ainult kordas see sõna "Naerata"." ma pahurdasin.

"Mis sa nüüd." Sebastian naeris selle peale ja ma tundsin väikest kihelust nagu keegi võtaks minust ümber, aga seal ei olnud kedagi.  "Ma ei näe sind, aga kui sa mind praegu puutud rebin sul näo peast!!" ma ähvardasin ja see kihelus kadus. "Täna oled sa küll pahuravõitu. Kas midagi juhtus?" Ta küsis. "Sa peaksid teadma, sa oled ju koguaeg minuga." 

"Ahh, ma lootsin, et sa räägiksid ise, mis juhtus." 

"Miks ma peaks? Ma vihkan sind. Ma ei räägiks sinuga praegu, aga mul on igav, seega Sul vedas." 

Väikest itsitust oli kuulda, aga see oli hajuv. Sebastian läks ära. Lõpuks, loodan, et ma temaga enam rääkima ei pea.

"Mikaaa~" ma kuulsin enda nime ja keegi oma tatsamisega jooksis minu poole. "Shun!!" ma hõikasin rõõmsalt, "Kuidas läks?" ma küsisin. "Hästi, aga ma täna kukkusin. Vaata! Kasvataja pani mulle plaastri." Shun tõstis oma nimetissõrme mu nina ette. Ma naeratasin ja andsin näpule kerge musi. "Parem?" ma küsisin. Shun noogutas rõõmsalt ja hüppas mind kallistama. "Sa oled parim õde, isegi siis, kui sul see paha poiss on." Shun ütles. Ta lasi minust lahti ja keksis enda tuppa mängima.

Paha poiss. Sebastian. Ma tõusin lauast, haarasin oma koti ja kõndisin enda toa poole, "Kutsuge mind, kui söök valmis. Ma olen omas toas, õpin. Nagu alati." ma ohkasin, kui elutoast mööda kõndisin ja ülesse läksin. 

Ma avasin ukse, "Mida kuradit!?" ma ehmusin. "Mika, lõpuks jõudsid sa pärale." Ta naeratas. "Sebastian." ma sisisesin läbi hammaste ja sööstsin talle kallale. "Kuradima tõbras selline!" ma karjusin vihast ja andsin talle kõva hoobi näkku. Sebastian koperdas minu voodi kohale ja kukkus istuma. "See oli hea tunne." ma ohkasin koos väikese muigega.

"Ja sa veel julged mind lüüa!?" Sebastian vihastus ja tormas minu poole, haarates mu kaelast. "Julgen jah. Su lõust on jube. Mõtlesin seda natuke kohendada." ma smirkisin kurjalt. "Kas sa ikka tead, kes ma olen?" ta küsis, tugevdades haaret. "Enda arust oled mingi julm Deemon, minu jaoks jääd sa alati 18 aastaseks jobuks." ma sisistasin. Sebastian lükkas mu kaela järsult eemale ja vaatas mind surmava pilguga, kuid ta keeras ära ja istus mu voodile. 

"Sul on õigus. Ma olen lihtsalt üks 18 aastane jobu, kes varjab end maailma eest sinu sees, proovides su keha üle võtta."

"Hah!! Ma arvasingi!" ma hõikasin, "Igavene valetaja." 

"Tõega? Praegu on see moment hea võimalus seda teha." Tema iirised laienesid ja kihvad tulid välja. Ma taganesin suurte sammudega. "Kuid ma ei tee seda." Tema nägu muutus normaalseks. 

"Miks? Mul pole isegi mõtet elada....Oota, kas sa tahad siis mind surnuks piinata!? Ja siis alles mu kea üle võtta!?" 

"Mhm.....See oleks võimalik, aga ma ei tee seda ikkagi." Sebastian naeratas magusalt, nagu alati. Ta tõusis voodilt ja kõndis mulle lähemale. Vaatasin talle kurjalt otsa.