Deemon minu sees

Ei suuda kontrollida

"Ei ei ei, sa kirjutasid selle valesti. Kustuda ära ja kirjuta SEE tekst, mis ma sulle näitasin." ma naersin. "Oihh, ma arvan, et mu aju jooksis kokku." Kiyoshi naljatas. 

"Näha on." ma itsitasin. "Tead, see on praegu kõige lõbusam aeg, mil ma sinuga olen olnud." 

"Usun." poiss muigas samal ajal parandades viga, mis ta slideshowle tegi, "Kas nii sobib?" ta küsis. Lugesin slide'i läbi ning muigasin õrnalt. 

"Jep." ma teatasin. 

Kiyoshi turtsatas korra ning tõusis püsti. "Ma tulen kohe tagasi." ta teatas enne, kui mu toast lahkus. Ma ütlesin talle, et ära joo nii palju limpsi, aga tema ei kuulanud mind. Vaatasin oma arvuti ekraanilt kella,, 02:20. Kas me oleme nii kaua siis töötanud? 

Muidugi, poole sellest ajast olime me naerukate pärast kõveras. Ma isegi ei tea, mis Kiyoshi naljades nii naljakat on. Aga vähemalt saab meil see värk õigeks ajaks valmis. Hea, et me kõnet ei pea valmis tegema. Me saame vähemalt jutustada. 

Uks käis ning Kiyoshi tuli tagasi raputades oma käsi, "Kas sa käterätti ei viitsinud kasutada?" 

"M-ma kasutasin, lihtsalt mu k-käed ei olnud piisavalt kuivad." poiss seletas. 

"Ja-jah, ära valeta." ma norsarasin.

"Ma ei valeta!"

"Raske uskuda. Sa alati kokutad, kui sa valetad."

"Ma..." jäi Kiyoshi sõnatuks.

"Mhh, mis ma ütlesin." ma muigasin. "Ja siis?" poiss turtsatas tulles mulle lähemale.

"HEII!" ma ehmusin. Kiyoshi kui üks väledamaid minu klassist krabas must kinni, keeras mu selili ning naelutas mu käed põrandale. "Lase lahti!"

Kiyoshi raputas pead. "Sina oled mulle ka valetanud." ta smirkis.

"Ja siis? See oli palju tõsisem." ma torisesin.

"Mäletad, kui ma ütlesin sulle, et ma tahan sind aidata."

Noogutasin

"Ma rääkisin tõsiselt. Ma tahan sul selle deemoni värgist või mis iganes see ka poleks üle saada. Sebby on niigi vaba. Miks ta siis üldse veel sinuga jändab? Ta sai, mis tahtis." Kiyoshi rääkis.

Mu jahmunud nägu muutus selle peale muretsevaks ning ma keerasin oma pea paremale küljele. "Ma arvan, et sa ei saa mind sellega aidata."

"Mis mõttes?" Kiyoshi küsis ning lasi mu lahti, et ma istuli saaksin tulla.

Ohkasin korra. "Ma loodan, et see ei muuda midagi meie suhtes. Nimelt peale selle, et Sebastian välja sai, aktiveeris mul üks asi." kergitasin ma õlgu.

"Asi?"

Ohkasin veel kord. "Kiyoshi, tuleb välja, et ma olen ise ka.......üks.....deemon."

"Mida?" Kiyoshi üllatus, tema silmad läksid väga suureks. "Deemon? Sina?"

Noogutasin. "Sebastian ütles, et ma olen Bajang. Mingi kassilik, vampiiri olemisega deemon ja kes suudab veel kassiks ka muutuda. Ma tean, see on kuidagi totter, aga tõsi." turtsatasin natuke.

Kiyoshi vaikis natuke aega. Ma juba arvasin, et ta tõuseb püsti ning kõnnib minema, kuid ei. Ta ei lahkunud.

Ta tegi midagi, mida ta poleks tohtiud teha.

"Ma tahan tõestust." poiss teatas.

Mida?" kergitasin ma pead.

"Kui sa ütlesid, et vampiiriliku olemusega, seega sulle peaks siis veri meeldima." Kiyoshi krabas maast ühe paberi ning üritas näppu sisse lõigata.

"Mida sa teed?" ma ehmusin, nähes, et Kyioshi lõikas endale nimetissõrme ühe sügava haava, kust hakkas verd tilkuma.

"Tule, võta." poiss sirutas oma näpu minu poole.

"Sa oled lolliks läinud!" ma tõusin püsti. Mu meeled tugevnesid, ma tundsin Kiyoshi vere lõhna. Selle magusa....Magusa?!

"Kiyoshi! Palun pane see ära!" ma käskisin. Hammastel oli mul tunda kihelust ning hiljem tundsin, et midagi torgib mu huuli. Kihvad.

"Palun!"

"Kui sa oled tõesti Deemon, siis tõesta!" poiss kamandas julgelt ilma, et ta kardaks. 

Ma ei suuda enam kauem kinni hoida. Ma tundsin juba kuidas mu silmad punaseks olid muutunud. Kükitasin tagasi maha ning lähenesin Kiyoshile. Ma põiklesin vastu. Kiyoshi silmadest oli näha ehmatust.

Peast hakkas järsult midagi kasvama, valu oli tunda ning ma pidin peast kinni haarama. Hiljem oli tunda valu alaselja juures.

"Mika?" Kiyoshi küünitas mu õlani. Ma vaatasin tema poole ja järsult hüppasin talle peale. Ma olen peaaegu kontrolli kaotamas. Ma haihtsin Kiyoshi juures hirmu. Küündisin tema kaelani kuid tõmbasin tagasi.

"Sa oled tõesti Deemon." poiss ohkas.

Vaatasin maha ja pärast kõrvale peeglisse. Sellest see valu tuligi. Ma olin endale kõrvad tekitanud ning saba, mõlemad mustad. Pupillid oli hoopiski ovaalsed nagu kassilgi.

Ronisin Kiyoshi pealt maha. "Said oma tõestuse!" ma pahandasin, pisarad hakkasid voolama.

"Mika....sa oled..." oli Kiyoshi hämmingusest püsti tulnud.

"Mida? Kole!? Jubedus!? Tõeline koletis!?"

"Ilus. Ma tahtsin öelda ilus." Kiyoshi naeratas.

"Ahh?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. "Kuulsid küll. Sa oled ilus, mulle meeldib ning pealegi pole sa üldse hirmus." Kiyoshi naeris patsutades mu õlga.

Need sõnad ajasid mu nutma, pisarad ei tahtnud pidama jääda. Kiyoshi vaatas muigega mind ning tõmbas mu embusesse. Embasin teda vastu. "Kiyoshi, ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin. Sa oled mulle koguaeg toeks olnud. Luba, et sa ei lahku mu kõrvalt kunagi. Sa oled mulle kallis." ma nuuksisin.

"Ei lahku." Kiyoshi muigas silitades mu pead ning kassi kõrvu, mis olid mulle tekkinud.

"Muide, su pluus saab märjaks." ma laususin enne kui mõlemad naerma purskasime.

"Aga ma palun sul nüüd natuke minu seltsis ettevaatlikum olla." ma palusin kui ma temast lahti lasin.

"Ma ei usu, et sa mulle haiget teeksid, aga kui sa lausa palud, siis ma luban." naeratas Kiyoshi. "Muide, su saba on vinge." ta naeris. 

"Mida iganes." ma tõusin püsti ning tundsin tõmmet nii, et sisin tuli välja. "Ei sikuta sabast! Kas su ema ei õpetanud sulle, et kassidelt ei tohi sabast tõmmata?" ma urisesin tema peale. 

"V-vabandust." Kiyoshi ütles vaikselt. Kui ta ütles, et ma pole hirmus, siis ta vist eksis. 

"Äkki lõpetaks selle slideshow ära. Varsti on esitamine." ma ohkasin ning istusin maha. "Hea küll." Kiyoshi ohkas samuti, kuid väikese irvega ning hakkas hoopis oma katkise näpuga mu nina ees vehkima. "Ära tee! Kui sa just viga ei taha saada." ma ähvardasin. Tema vere lõhn lihtsalt tahtmatult tungis mu ninna, ma üritasin seda mitte hingata, aga see oli nii mõnus ja tegi mu närviliseks. 

Närviliseks? Ma pole kunagi närviline, aga kas see on siis Bajangide suhtes tavaline?  

"Kas sa ei taha sii....." ma surusin ta käe mürtsuga vastu maad, vaatasin teda oma kurja pilguga. Ma kohe tundsin kuidas mu silmad põlesid vihast. Urin pääses välja ja Kiyoshi süda hakkas kiiremini puperdama, ma kuulsin seda. Ma kuulsin Kiyoshi südamelööke.

"Sa teed mulle haiget." ta pomises. Ma võtsin oma pilgu Kiyoshilt ning lasin lahti. Ma arvan, et Grellil oli õigus, ma võin Kiyoshi ära tappa, sest....

See on minu loomuses.