Deemon minu sees

Dilemma

Kõndisin murelikult tagasi enda tuppa. Mul oli tunne, et ma olin lõksus. Ma kartsin, sest ma meeldin kahele poisile: üks on süütu jobu ja teine on surematu tõbras. Kuid mida ma kõige rohkem kardan on see, et mul on vist mõlema vastu tunded tekkinud. 

See ei saa nii olla. Mõlemad on mu elu õnnetuks muutnud, kuidas nüüd? Ma avasin ukse ja proovisin ronida üle Kiyoshi, et teda mitte äratada, tagasi voodisse. 

"Mmm....Mika? Sa ei maga?" hääl ehmatas mind.

Kurjam. Ta ärkas ülesse. "Ma käisin ainult köögis, mine tagasi magama." ma sosistasin ja ronisin teki alla. Enne, kui ma suutsin silmad kinni panna, Kiyoshi ajas end püsti ja oli minuga samal tasandil. Ta püüdis oma silmi rohkem lahti teha, aga nagu näha, oli tal ikka suur uni peal. Kiyoshi naeratas mulle armsalt. "Tead....Sa oled mulle alati meeldinud." 

Kas ta ikka teab, mida ta räägib?  Näib, et ei tea. 

"Ma loodan, et see Deemon või ma ei tea kes ta ka poleks, ei tule sinu unenägudesse." ta pobises.

Kas ta teeb nalja või? 

Tahtsin teise külje pöörata, et ma tema nägu ei näeks, aga Kiyoshi keeras mu ikka tagasi. Mul oli tunne, et tema pruunid silmad puurisid mu hinge. See oli kuidagi valus, ma ei saanud isegi ära pöörata. "Mine tagasi magama, me peame homme ju kooli minema." ma sosistasin.  "Ma ei usu, et ma enam und saan." ta naeratas, "Su silmad on liiga ilusad." 

See on nii imal, miks ta selliseid komplimente teeb? See on nii ebamugav.

"Ära ütle nii, mu silmad ei ole ilusad." ma vastasin. "Kuidas ei ole? Need säravad." 

"Ei sära. See sära on ammu tuhmunud. Sa ei saa seda enam öelda." mul lõpuks õnnestus ümber pöörata. "Head ööd." ma lisasin ja sulgesin oma silmad.  Raskus minu voodil sundis mu silmad jälle avada. Kiyoshi oli mu voodile roninud ja mu ümbert kinni võtnud. "Mida sa teed?" ma pool sosistasin, püüdes end vabaks saada. "Ära liiguta ja jää magama." oli poisi viimased sõnad, mil ta jälle unne suikus. 

See oli imelik ja ebamugav tunne, olla kellegi kaisus, kuid ma üritasin. Ma panin silmad kinni ja proovisin magama jääda. See oli esimene kord, kui keegi minust ikka hoolib. 

**

"Mika, Mika. Ärka ülesse." 

Ma ei tahtnud veel ülesse tulla, teki all oli mõnus ja soe. See huvitav tunne oli ikka veel olemas, kui Kiyoshi mu kaissu võttis. "Mika, me peame hakkama kooli minema." Kiyoshi raputas edasi. "Ma tahan puududa." ma pomisesin teki all. Vanem poiss ei lõpetanud minu raputamist ja viskasin ta voodist välja, kuuldest valju tümpsu. Smirk tekkis mu suu nurka ja ma keerasin ennast kõhuli, nägu padjas. "Mika." ta naeris, raskus mu kehal ehmatas mind natuke, kuid see ei tähendanud, et ma voodist püsti ei tule.

Ja ma tundsin seda, ma tundsin pehmet, õrna puudutust enda põsel. Kuidas ta julgeb?! Ma keerasin ruttu ringi ning mu käsi puutus kokku tema näoga. "Aiaa!! See oli valus." ta vingus. "Kes üldse lubas mulle musi teha, ahh!?" ma pahandasin. "Ise sa ei ärganud ju ülesse." poiss kaebles, hõõrudes oma hella põske, mis nüüd punetas. "Tule, ma annan sulle jääd sellele põsele." ma tõusin püsti ja kõndisin kööki, Kiyoshi järgnedes mulle. 

Ma avasin sügavkülma ja võtsin sealt väikese jääkoti, katsin selle käterätikuga ja andsin selle Kiyoshile. "Ma tean, et sa ei maganud, kui ma sulle tunnistasin." ta asetas jääkoti oma põsele. Ma ohkasin, "Magasin küll....Või tähendab, sa tunnistasid mulle?" ma ei saanud midagi aru, mida ma just ütlesin. Kurat, Mika! Sa oled ikka üks suur jobu.

"Sa oled halb valetaja." Kiyoshi naeris. Tal oli õigus, ma olen halb valetaja. Mis teha, kui ma sündisid kristlikus perekonnas ja õpetati mulle mitte valetada. See on paha, Jumal karistab sind selle pärast. Sellist plära ainult mulle aetigi.