Deemon minu sees

Äratus

"Kiyoshi, kas ma saan sinuga rääkida?"

"Kas asi puudutab Sebastiani?" küsisin ma Sutcliffilt. 

"See puudutab Sasakit ka." 

"Mikat!? Miks see teda puudutab?" kortsutasin ma ärritunult kulmu. 

"Lihtsalt kuula." ohkas Grell, "Kas sa tead, kus su tüdruk üldse on?" 

"Eriti mitte.......Kas sina tead?" 

Punapea noogutas. "Ma tean, kus nad on, aga mitte siin...Ohh, ma loodan, et William mind maha ei löö." 

"William? Oota, millest sa räägid?" asi hakkas juba kahtlaseks muutuma. 

"Ma tahan öelda, et Mika ja Sebastian pole siin maailmas. Nad on seal all." 

"Sa teed vist praegu nalja. Kuule, mul pole aega, ma pean koju minema." ütlesin ma Grellile, "Hiljem näeme." 

"Sa tead ikka, et Sebastian on deemon." 

Ma jäin seisma, "Pff, d-deemoneid pole olemas." ma valetasin. 

"Nad on päris ja ma tean, et Mika on üks nendest ning sa tead seda." 

Ma pöörasin end Grelliga vastamisi, "Millele sa vihjad?" 

"Ma tahan öelda, et nad kõik on olemas: deemonid, inglid, reaperid." 

"Ära naljata." ütlesin ma tõredalt. 

"Ma ei naljatagi!" karjus Grell, "Kui sa tahad oma kallist Mikat veel näha, pead sa mind uskuma!" 

Kas Mika on ohus?! "Ma usun sind..." ohkasin. 

"Usud?" üllatus Sutcliff. 

"Jah, sest ma teadsin ammu, et Sebastian on deemon ning isegi Mika. Ma juba kahtlustan, et sa oled üks nendest.... Kas sa oled ka Deemon?" küsisin ma Grellilt. 

"Ei, ma olen Grim Reaper." ütles ta vaikselt. "Ja ma vajan su abi. Ma tahan, et sa minuga kaasa tuleksid ja aitaksid mul Sebastiani üles otsida. Ma tean, mis tal kavas on ning see on tegelikult ohtlik Mika jaoks." 

"Milles siis probleem?!" 

"Nad lähevad Luciust otsima......Sebastiani isandat, kui ta oli alles newbie, ma tean teda kuna meil oli vahel koos isegi tunnid. Sebastian, aga ei lõpetanud oma õpinguidki, ta pole täiuslik. Ta on poolik Deemon." 

"Oota, sa mõtled Lucius? See saatan?" 

"Mhm...Sebastian vist ei tea, aga Lucius on juba tükk aega unes olnud ja kui nad peaksid ta üles äratama, on nad suures ohus." 

"Mida me veel siin siis teeme!" karjusin ma. "Kuidas me sinna pääseme? Me peame neile ütlema!" 

-

"Neh....Mika, sa näljane pole?" 

"Eriti mitte...." ütlesin ma, kuigi mul kõht ikka korises, sest ega mina ei tea, mida siin süüakse. Suren veel ära. "Sa muidu ikka tead kuhu minna, ma mõtlen sinu õpetaja juurde või kes iganes ta kah polnud." 

"Kui järele mõelda, siis ei tea." 

"Nalja teed või?!" röökisin ma keset tänavat. "Me oleme siis kõik need ajad peamiselt ringi ratast käinud?!" 

"Võta vaiksemalt." palus Sebastian. 

"Uskumatu! Sa lihtsalt teed asju ilma järele mõtlemiseta." 

"Ole palun tasa." 

"Ei ole! Ma olen praegu väga vihane!" 

"Palun.~" anus Sebastian, "Kui sa tasa ei jää siis Wil..."