Deemon minu sees

Kiisu

"Oof! Ugh, milleks see veel oli?!" ma olin Kyoshile suure hooga padjaga vastu nägu visanud, et see jobu üles ärkaks.

"Sina! Sina! See on sinu süü!" ma karjusin Kiyoshi peale. 

"Mida mina jälle tegin?" 

"Kas sa ei märkagi? Ma pole normaalseks muutunud, ma näen ikka välja nagu mingine Nekomimi. Arghh, kui sa poleks siin oma sõrmega vehkinud siis ma poleks selliseks muutunud. Kuidas ma küll tagasi muutun?" ma hädaldasin paitades oma kõrvu.

"Mis sa selle pärast muretsed? Sa näed ju niimoodi üpris nunnu." Kiyoshi muigas lõbusalt. "Ära muretse? Kas sa mõtled siis, et ma lähen täpselt sellisena kooli?" tõstin oma käed rinnale risti. 

"Eeh..." 

"Täpselt!" ma katkestasin Kiyoshit enne, kui ta midagi öelda jõudis. "Ja ära vahi mind nagu mingine töllakas ja aita mul need kõrvad ära peita." 

"Aga mis sa sabaga teed?" Kiyoshi küsis

"Saba?" muidugi, saba unustasin ma täielikult ära. Tore, väga tore. Kas ma pean siis kleidi panema, et seda varjata? Ei, ei, ei, ei, mitte mingil juhul ma ei kanna kleiti. 

 **

Ma vihkan teda, vihkan vihkan vihkan. Kiyoshi käis mulle pinda oma kleidi jutuga ja mina, kui kõige idiootsem plika, andsin talle alla ja nõustusin kleiti kandma. Lihtsalt tore väga tore. Vähemalt oli see piisavalt pikk, et minu saba varjata ning kõrvade katmiseks leidsin ma musta beanie kapi põhjast. Ma polnud seda ammu kandnud. Viimati mil ma seda kandsin oli põhikoolis.

"Kas sa oled ikka pahane?" Kiyoshi küsis. 

"Mis sa ise arvad? Ma ei kanna kleite enam. Muidugi olen ma pahane. Kuradima jobu selline." 

"Jah, ma tean, et ma olen jobu. Sa oled seda juba 5 korda öelnud, kui me välja astusime." poiss ohkas tusaselt. 

"Ma tean ise ka seda, ma kordan seda nii kaua kuni see su peas kummitab...Jobu" 

Kiyoshi ohkas pikalt, ma sain aru, et ta oli närvi minemas, kuna ma kutsusin teda juba 6 korda jobuks. Mine ei huvita, tema pani mind kleiti kandma ja nüüd peab ta karistada saama. Praegu tahaksin üldse enda küüned talle sisse tõugata. Sõrmed jubedalt sügelevad. 

Oota, mida ma praegu mõtlesin? Gaaaah, see isegi hirmutab mind vaikselt. Juba mõtlen Kiyoshi mõrvamisega. Ei, seda ei juhtu. Grellil pole õigus ja minu loomuses pole surelike maha löömine. 

Ma loodan...

Natukeseks oli vaikus meie vahele sattunud, kuni me bussijaama jõudsime ja üks isik meid segama tuli.

 "No vaata aga, kes kohale ilmus." ma tundsin kohe selle hääle ära. See oli Daisuke, kes naeris minu selja taga. Ma polnud tükk aega temast midagi kuulnud. Eks ta oli siis jälle mingise jama sisse sattunud, et koolist paar päeva puudus, sest mullegi tundus, et kuidagi üksik tunne on.

"Kas sa pead, Daisuke? Jäta ta rahule." Kiyoshi lükkas mu tema selja taha ning ise astus Daisukele vastu.

"Eh, K-Kiyos..." 

"Kas armetu poisiklutt tuleb sind nüüd kaitsma? Boo-Hoo, ma pean siis sinu poisile ühe suure keretäie andma."

"Ta ei ole minu poiss." ma rääkisin läbi hammaste. Kui Daisuke peaks veel midagi nii tüütut ütlema, on ta varsti surnud. 

"Keegi on nüüd vihane." Daisuke naeris. 

Rahu Mika, rahu. Sa ei tohi alla anda. Sa ei tohi vihaseks saada, muidu juhtub midagi väga jubedat.