Deemon minu sees

Õpipoiss

"Mida?" Kiyoshi ehmus, kui ta kuulis Sebastiani sõnu. "Sinu? Aga Sa isegi ei meeldi Mikale." Kiyoshi turtsatas ärritatult. 

Sebastian ohkas, "Kas sa tead seda? Oled sa küsinud seda tema käest?" Kiyoshi jäi mõttesse. Ta pole seda küsinud, aga kuidas ta sai küsida, kui ta alles eile Sebastianist kuulis? "Ma tean, et ma meeldin Mikale." Sebastian uhkeldas.

"Nalja teed või!?" ma hõikasin jahmunult. "Ei meeldi ja ei hakka kah!"

"Ära valeta! Ma tean, sa oled minust mõelnud." Ta smirkis.

Ma olen tõesti tubli. Lihtsalt super. "Okey, olen jah, aga sa meelsid mulle vähem kui viha sinu vastu ja sama asi kehtib ka Kiyoshil." ma teatasin, pärast keerasin end ümber ja hakkasin kodu poole marssima, jättes need kaks tola parki.

KIYOSHI

"Mika, heh, on alles plika." Sebastian turtsatas. "Kuulsid, ma meeldin talle." 

"Aga mitte nii palju, kui vihkab." ma ütlesin. Ma arvasn, et Sebastian läheb ära sellel ajal, kui Mika lahkus, aga ei. Ta on veel siin. Sebastian vaatas mulle silma, süsimustad ning tema näoilme muutus tõsiseks. Pilku ma ei saanud maha võtta, adrenaliin jooksis mööda verd ja mu süda hakkas kiiremini peksma. See oli hirm, mis mind üle võttis. Vanema poisi kihvad välkusid suus ning kuulda oli urinat. Ma koguaeg arvasin, et deemonid on mingised jubedad elukad, nahkhiirte tiibadega ja sarvedega, aga tema on tavaline nooruk. 

"Ära sa mõtlegi Mikale läheneda." Ta ähvardas. Ma tahtsin talle vastata, aga ma olin tardunud ja kui ma sain julguse kokku, oli Sebastian läinud. Ohkasin valjult, see oli jube kogemus. Kahekesi Mika deemoniga. Ma ei saa aru, mida ta Mikast tahab. Kiusab? Mõnitab?......Piinab? 

Väljas hakkas juba päris pimedaks minema ja ma hakkasin kodu poole astuma, pealegi õhtusöök on vist juba valmis ning mu ema võib muretseda. Ukse juurde jõudes ma avasin selle ja tundsin juba maitsva sushi lõhna. "Ma olen kodus!" ma hõikasin.  Ema pistis oma pea köögist välja ning naeratas mulle, mis sundis mul naeratada vastu. 

Viskasin koti ruttu enda tuppa ja tormasin kööki, ema oli juba sushi lauale pannud. Kohmitsesin end laua äärde, võtsin pulgad kätte ning tõstsin sushi taldrikule. 

"Kuidas su tüdrukul läheb?" ema küsis üsna murelikul toonil. 

"Nagu tavaliselt, probleemid." ma ohkasin.

MIKA

"Käi välja!!"

"Mis nüüd? Ma tahan ainult mängida." Sebastian naeris. "Gaaah~ Sa oled nii tüütu. Ma ütlesin, et mine ära!" ma karjusin veel kord. Krabasin enda voodilt punase padja ning viskasin vastu Teda, nõmedik muidugi naeris selle peale ja püüdis padja kinni, krabasin veel ühe ja seekord sai ta vastu nägu. Kuid selle tagajärjeks võin öelda, et Sebastianil oli kaks patja ning viskas mulle järsult tagasi. 

"Idikas!" ma karjusin.

"Sulle sobivad punased silmad." Ta naeris. Märkmata olin ma muutunud samasuguseks õudusunenäoks nagu Sebastian - pooleldi deemon. Silmad põlesid punaselt ning kihvad torkisid mu keelt kui ka huuli. "Ughh. Sinu pärast olen ma selline!" ma süüdistasin. "Süüdista mind jah, mina polnud see, kes ise välja tuli. Sa peaksid oma poiss-sõpra süüdistama." Sebastian turtsatas. 

"Kiyoshi pole mu poiss!" 

"Kes ta sulle siis on? Sõber või kaaslane, kellel on lihtsalt sinust hale?" 

"Jää vait!" karjusin veel kord. Istusin oma voodile ning vaatasin maha. Mul oli tunne, et ma olin mingises draamatilises filmis, ma olen vist päris andekas näitleja peaksin ütlema. Sebastian istus mu kõrvale, vaatasin korra teda veelkord põlastava pilguga enne, kui ära keerasin.