Deemon minu sees

Eemal

"Mikat pole jälle koolis. Ei tea, kas ta jäi haigeks?.....Ma ei usu, kindlasti ta ei tulnud minu pärast kooli." 

"Kiyoshi, kõik korras? Sa pole üldse endine." Shouta raputas mu mõtetest. 

"Ehh? Amm....Minuga on kõik korras, sa ei pea minu pärast muretsema. Ma lihtsalt jäin korra mõtlema." ütlesin ma talle. 

"Kas selle tüdruku pärast?" muigas Shouta ning toetas vastu tooli, käed ristis. "Kuule, sa ei saa oma päeva ära rikkuda selle plika pärast, nojah, ta on mingi nädal aega puudunud, mis siis. See ei ole ju mingi maailmalõpp." 

"Aga teda ei ole kodus kah, ma käisin tema juurest läbi. Kedagi polnud." 

"No siis on ta reisil." ütles Shouta. 

"Sul on lihtne öelda, sest sina ei tunne Mikat." ütlesin mornilt. 

"Kuule, Kiyoshi, sa ei saa ainult tema peale mõelda, Mikal on oma elu ja sul on oma. Võta asja rahulikult, küll ta välja ilmub." lohutas ta mind. 

"....Sul on vist õigus, küll ta välja ilmub." ohkasin. "Tänud Shouta." muigasin.  

"Selleks ju sõbrad on." naeratas ta mulle ningviis pilgu kaugemale. "See punapea on siin." naeris Shouta. 

"Grell?" 

"Mhm." ta ütles kuni uks avanes ning ta sisse astus. 

"Kiyoshi-kuun!~ Kas sa oled Bassyt näinud?" Shouta turtsatas korra ja hoidis naeru kinni. Minul oli küll piinlik, et ta mu parima sõbra juures nii mind kutsus, aga samuti oli see kuidagi naljakas ning üritasin mitte naerda. 

"..Ei." ütlesin ma ruttu. 

"Mhh, ma olen teda igalt poolt otsinud.... Kas Mika on ka koolis?" küsis punapea. 

Raputasin pead. 

Grell ohkas üllatunult ja kõndis lihtsalt klassist välja. Shouta hakkas sis kohe naerma ja oleks peaaegu tooli pealt maha lennanud. "Kiyoshi-kuuuuun!~" ahvis ta Grelli. 

"Ole vait, jobu." lõin talle vastu õlga. 

"Ohh, Kiyoshi-kun, oled sa Bassyt näinud?" tegi Shouta Grelli järgi. Lükkasin ta selle tõttu tooliga pikali. "Idikas." naersin ma. 

"Oi sa saad veel mu käest." smirkis Shouta ning ta hakkas mind taga ajama just siis kui Mrs.Onodera siss astus ja meid peale tunde jättis. Lisaks ütles ta, et ma pean koos Shoutaga klassi ära koristama.

"Sa oled surnud, Shouta." sosistasin ma talle. 

"Mitte enne, kui ma su kätte saan." vastas ta. 

"Poisid!" pahandas Mrs.Onodera. "Siin on ämb" rid ja mopid. Enne te vabaks ei saa, kui see klass läigib." õpetaja lisas ning jalutas klassist välja. 

-

"See ei võtnudki nii kaua nagu ma arvasin." muigas Shouta. 

"Jah, sest sa vedelesid poole selle ajast õpetaja tooli peal!" sõimasin ma teda. 

"Mida? Ma aitasin ka!" karjus Shouta vastu. 

"Hea küll, hea küll." naersin ma, "Lähme paneme need ära, vähemalt sai meil ju töö tehtud." 

Kõndisime Shoutaga klassiruumist välja ning panime asja koristaja kappi ära. Kooli värava juures ütlesime üksteisele head aega ning eemaldusime, minnes erinevat teed. 

Kuigi ma tean, et Shouta palus mul rahulikuks jääda ning Mika pärast mitte muretseda, ei saa ma teda ikka peast. "Miks see nii raske peab olema?"