Deemon minu sees

Püüan olla normaalne

Kõige rohkem mida ma vihkan on hommikul üles ärgata. Kõige rohkem vihkan ma veel seda, et ma ei saanud und. Kuradima Kiyoshi selline.

Eks ma siis ajasin ennast vägisi püsti. Vaatasin oma eilset lõigutut kätt. Side oli krussi läinud ja mu pool kätt oli verine. Ronisin voodist välja ja läksin vahetasin sideme ära. Samal ajal ma avasin oma sahtli ja võtsin välja teksad ja maika. Ma vaikselt panin maika selga ja teksad jalga, kuid ma pidin ruttu voodilt püsti tõusma ja rabeledes ma avasin ühe oma peegli sahtlites. Pildusin peaaegu kõik seal sees olevad asjad välja, et leida need tabletid. Need nõmedad tabletid. Kus need on!!?? 

"Emaaaa!!!!" ma karjusin. Sammud lähenesid ja uks tuli pauguga lahti. 

"Mis on?" ema küsis. 

"Ma ei leia neid tablette." ma teatasin. Ma tundsin juba kuidas mul vaikselt halb hakkas ja silme eest hakkas häguseks minema. "Kas sa sahtlisse vaatasid?" Ayano küsis ja hakkas minu sahtlis surkima. "Ma vaatasin kõik läbi." ma ütlesin ja langesin põlvili põrandale. "Kas sa ikka eile võtsid seda?" ema küsis.

"Ei." ma ütlesin. Ayanolil hakkas paanika tulema ja ta hakkas palvesõnu lugema, samal ajal minu sahtlites edasi otsimas. "Yoshiro!" ema karjatas ja varsti oli ka minu isa siin. "Ma ei leia neid tablette." ema teatas. "Ma panin need teise kohta ära, sest ma kartsin, et Shun võib need ära süüa." mu isa ütles.

"Mida sa tegid!!? Shun on liiga väike, et minu sahtlitesse ulatuda ja sa paned need ära!!" ma karjusin, minu hääl oli juba vaikselt deemonlikuks muutunud. Yoshiro tormas mu toast välja ja tagasi tulles oli tal see tablet käes koos klaas veega. Ta pani selle vee sisse ja see tablet lihtsalt lahustus ära, mis seetõttu muutis vee punaseks. Mu isa ulatas selle vee mulle ja ma kulistasin selle kolme lonksuga alla.

"Kas sa tunned nüüd ennast paremini?" mu isa küsis.

Ma tõusin püsti, "Jah." ma vastasin. "Kuhu sa need tabletid panid?" ma küsisin. "Meditsiini kappi." Yoshiro vastas. Ma ohkasin ja läksin alla korrusele, et oma tableti karbi enda valdusesse saada. Ülesse tagasi minnes ma panin selle enda koolikotti koos oma teiste asjadega. "Mika, proovi mitte ärrituda, eksole?" 

"Mhm-hm. Ma kas loen kümneni või kasutan paelu." ma naeratasin nõrgalt. Ma suundusin tagasi alla, krabasin õuna ja hakkasin välja astuma. 

Ma püüan olla nii normaalne kui võimalik. Ma proovin mitte tähelepanu keskel olla. Bussijaam oli lähedal ja rahvast oli seal küllaga. Ma lähenesin sellele ja seisatasin oma nurgas, kus ma ikka tavaliselt olen olnud. Põrnitsesin maapinda, ma ei tahtnud ka otse vaadata, sest ma teadsin juba, et teised vahivad mind. Muidugi on huvitav vaadata sellist veidrikku, kes on ilge emokid. Buss jõudis pärale ja ma suundusin selle poole. Kuid nagu ma juba mainisin, olen ma koolis üks põhiline kiusualune.

Mingi plika lihtsalt läks oma õlaga jõuga vastu minu selga nii, et ma lendasin põlvili. Ainuke asi, mis mu kotist välja kukkus oli hiina keele õpik. Ma sirutasin oma käe välja, et seda haarata, aga keegi jõudis ette.

"Anna tagasi!" ma kamandasin ning tõusin püsti. "Woahh. Sa oled vist ikka päris masenduses, kui su õpik on pentagramme täis." Kiyoshi muigas. "Ja siis? Mis teha, kui see on ainuke asi mida ma oskan teha." ma vastasin, kui ma õpiku ta käest ära krabasin ja kotti tagasi panin.

Astusin bussi peale ning võtsin oma koha sisse. Huvitav oli see, et Kiyoshi istus minu vastu. Seda ma vajasingi, et see jobu minu juurde istuks. "Kuule, ega sul inglise keel tehtud ei ole?" ta küsis. "On, ja ära looda, et ma annan sulle spikerdada. Ise oled süüdi, et laisk oled." ma pahurdasin. "Miks nii kuri?" ta naljatas. "Sest sa oled tüütu." ma ütlesin. "Ja pealegi sa ei tohiks siin olla. Teised juba arvavad, et sa sebid Friiki."