Deemon minu sees

Kes ma olen?

Need tabletid...

Need olid loodud, et hoida Sebastiani nälg, või peaks ütlema janu, kontrolli all, aga miks mulle see maitses? Kas ma olen samasugune nagu Tema? Aga ma elan veel, ma pole surnud.

Ega ju..?

**

"Hommikust!" ma kuulsin oma ema tervitust, kui kööki astusin. "Hommik!" ma haigutasin. Täitsa jama, ma ei saanud üldsegi korralikult magada, ärkasin öösel mitu korda ülesse. Istusin laua äärde. Isa, nagu tavaliselt, luges lehte ning mu väikevend Shun sõi oma maisihelbeid. 

"Kuidas su projekt edeneb?" ema küsis, kui ta mulle kohvi ulatas ning lauale paar röstsaia pani. "Eh, normaalselt." ma kehitasin õlgu. Ema turtsatas lõbusalt ning pöördus isa poole, et talle kohvi kallata. "Ma arvan, et ma tulen hiljem koju, ma lähen peale tunde raamatukokku." ma teasin enne, kui kohvist loksu võtsin. "Ma arvasin, et tuled ja aitad mul täna koristada." ema ütles, "See on projekti jaoks, meil Kyioshiga on vaja veel paar asja leida." 

"No selge, aga olgu see ka siis midagi väärt." ema teatas. 

Noogutasin emale arusaadavalt. Nagu näha, oma väsimuse tõttu, ärkasin ma hiljem ülesse ning mul oli üpris kiire enda korda tegemisega. Sõin ruttu röstsaiad ära ning jätsin kohvi poolikuks.

Riides ning asjad koos krabasin, nagu tavaliselt, ühe õuna tee peale. Ütlesin head aega oma vanematele ja Shunile ning astusin välja.  Täna oli päris külm, ilmateade ei valetanudki: tugev tuul ning vihm, kuigi vihma ei sadanud väga kõvasti. Tibutas ainult. 

Tavaliselt bussijaam oli rahvast täis, aga täna oli vähem kui tavaliselt. Ma arvan, et pooled õpilased puuduvad ilma tõttu. Heh, ära aja naerma, isegi mina ei puuduks.

Tuli välja, et Kiyoshi puudus ka, sest kui ma kooli jõudsin, ei näinud ma teda kuskil. Tavaliselt on ta mul järel nagu mingine kutsikas, kes otsib oma omanikult tähelepanu, see oli tegelikult päris naljakas, kuid miks mina pean selle pärast muretsema? Eks ma pean siis ise lisatööd tegema, et meil see projekt õigeks ajaks valmis saaks. 

Kell tirises tundi ning ma astusin klassi, matemaatika õpik käes. Mul pole tundide vastu midagi, aga matemaatika ei ole just minu tugevam külg. Tavaliselt ma saan nelja kätte, kui ma ikka tähele panen ning niinimetatuld tuubin, kuigi mul on mate ikkagi kolm ja tead kellele see üldsegi ei meeldi? Minu isale. Kui ta peaks teadma, et ma matemaatikas halva hinde sain, siis ta loeb mulle sellise loengu, et sure maha. Ma olen neid loenguid saanud peamiselt tervelt 10 aastat. Tsk, tüüpiline. 

"Miss Sasaki, kui palju on 1296 ruutjuures?"

"Eh?" oli minu vastus. 

Kurjam, ma olin vist jälle unistama jäänud. "Kui palju on 1296 ruutjuures?" õpetaja kordas. "Ehh.....See on..." 

"36." Sebastian sosistas.

"36." ma kordasin Tema sõnu. 

"Ning 36 ruutjuures on?" õpetaja küsis. 

"6." ma vastasin uuesti. 

"Õige. Nii kui ma korrutan...." õpetaja jätkas oma jutuga. 

Ma ohkasin pikalt välja. See läks napilt, muidu oleksin ma jälle jäänud peale tunde matemaatikat harjutama. Ma jään Sebastianile võlgu. Tegelikult ma ütlesin Talle, et ma aitan Luciuse üles otsida. Ohkasin, täna on masendav päev. 

Vahetunni ajal istusin ma jälle puu alla. Vihma enam ei sadanud, aga maa oli märg, seega ma pidin oma dressika peale istuma. Ma niikuinii tahan uut osta, see juba nii vana. Panin kõrvaklapid pähe ning käivitasin oma MP3'e. The Gazette on üks minu lemmikuid kuid ma saan seda kuulata ainult ss kui ma olen väljas või koolis, sest minu isale ei meeldi, et ma sellist riivatut muusikat kuulan. Raadiost kasvõi üks J-popi või J-rocki  laul tuleb, keerab ta kohe raadio kinni. Kas ma ei võigi midagi kuulata? Ma arvan, et sama on ka K-popiga. Vahel ma mõtlen, et mu isa võtab seda Kristuse värki liiga tõsiselt.

 **

"K-k-k-kõrberebane. Siin see ongi." ma muigasin. Istusin laua taha ning võtsin väikese märkmiku välja, et märkmeid teha. Kõik peab olema väga detailne. Kirjutasin iga tähtsa asja üles, samal ajal näksides küpsiseid, hea, et ma enne poest läbi käisin. 

Ühe raamatuga töötades arvasin, et aeg möödub väga aeglaselt, haigutasin ja kirjutasin. See kordus mitu korda, iga minuti järel. Kiyoshi hoiaks mind vähemalt ärkvel. Tõusin laua tagant ning ringutasin. Ma väga tänan, et siin lähedal kohvimasin on. Tuhnisin oma kotis, ma tean, et mul on paar senti, et üks kohv otsa. Sellest ajast, kui mu rahakott katki läks, pudenesid paar senti kotipõhja ning ma polnud siiamaani neid ära võtnud. 

Õnneks leidsin midagi ning tõttasin kohvimasina juurde. Toetusin ühe käega vastu masinat ja teisega panin sendid sisse, vajutasin nuppu ning tops kukkus masinast välja. See põrises ning ma tundsin mõnusat kohvilõhna, mis ergutas mu meeli.

Tagasi tulle, keegi sobras mu märkmettes ja see ei olnud mitte keegi kui Sebastian. "Yahh!! Mida sa õige arust teed?" ma lõin oma käe oma märkmiku peale. 

"Miks sa koguaeg nii pahur oled?" Sebastian pahandas, viies oma ärritanud pilgu minu poole. Ohkasin pahuralt ning istusin oma koha peale tagasi. "Kas Kiyoshi jättis su maha?" Sebastian muigas. 

"Kui sa hakkad jälle midagi sellist ajama, siis ma ignoreerin sind." 

"Jättis vist jah." 

"Ignoreeri, ära näita, et sa kuuled teda." ma mõtlesin endamisi

"Kui sa ei kuula mind, siis sa ei saagi teada kes sa oled." Ta smirkis. 

See sundis mu pead keerama Tema poole, "Kes siis?" 

"Sa pidid mind ignoreerima." 

Jõllitasin Teda pahaselt ning andsin ühe tugeva hoopi vastu õlga, "Ütle!" 

"Hea küll. Isver." Sebastian ohkas, "Igatahes täiesti vampiir sa ei ole, aga sa oled Bajang." 

"Kes?" kortsutasin ma kulmu.

"Bajang, Ta on deemon, aga seotud vampiiriga ning Neil on võime kassiks muutuda, heh, ei tea milleks see vajalik on?" poiss mõtles endamisi.

"See siis ütlebki, miks ma verd maitsesin." 

"Verd?" Sebastian imestas. 

"Need tabletid, need on tegelikult veremaitseliselt, et sind kontrolli all hoida." ma seletasin.

"Ei. Ma toitud hingedest. Ma võin vere kaudu maitseda hinge, aga ma ei toitu verest." 

Mida!? Need ei olnudki mõeldud Sebastianile? Kas see tähendab, et ma olen koguaeg Deemon olnud? Kas see tähendab, et ma polnudki inimene selle terve elu jooksul? Mida see tähendab? 

"Mika, kõik korras?" Sebastian vehkis oma kätt minu silme ees, ma olin selle ehmatuse tõttu mõttesse jäänud. 

"Ahh? E-ei, kõik on korras." ma neelatasin murelikult. "M-ma just sain aru, et ma pean ära minema, m-ma pean oma ema aitama." ma tõusin ruttu püsti ja krabasin oma asjad, joostes raamatukogust välja.

"Mika!" ma kuulsin veel viimast korda Sebastiani häält.

Ma olin segaduses, see mis Sebastian ütles šokeeris mind väga. Ma polnud kindel, kas ma olin siis koguaeg Deemon, peale seda, et mul on vanemad, kes on täielikult inimesed. Oota, kui need tabletid olid siis minule mõeldud, kas siis minu vanemad hoidsid minu kõige suuremat saladust minu eest, nad olid mulle tervelt 17 aastat valetanud. Kuidas nad võisid?! 

"Oihh! Vabandust." ma vabandasin, kuna ma põrkasin võõrale vastu. Kummardusin viisakalt, kuid võõras kõndis minema. Ta oli vist naisterahavs oma punaste poolpikkade juustega.

Unustasin selle ning kõndisin edasi.  

Ma jäin seisma tänava nurga juures, ma ei teadnud enam mida teha. Koju ma ei tahtnud minna, aga ma pidin. Kuhugi mujale mul minna ei ole. Keerasin ümber, et koju minna, pimedaks oli läinud, ning mu isa võib jälle minu peale pahandada. 

Eks ma pean veel selle peale mõtlema ja aru saama, kes ma siis tegelikult olen, Bajang.