Deemon minu sees

Ta on vabaduses

"Mida sa tegid?" ma ütlesid, vaadates Kiyoshile hirmunult otsa ja ega tema tegi sama. Tal oli jahmunud pilk ees ja ma nägin, kuidas ta väikeste sammudega taganema hakkas.

"S-sa oled vampiir!?" ta ehmus. Mul oli juba tunne, kuidas pisarad välja tahtsid tulla. "Ei ole. Ma..."

"Miks sul siis punased silmad ja kihvad on?"

"Ma pole vampiir!! Tänu sinule on Sebastian väljas, TÄNU SINULE!!" ma rõhutasin nuttes ning istusin enda voodile, lastes pisaratel voolata."

"Kes see Sebastian on?" Kiyoshi küsis. Ta istus täiesti rahulikult minu voodile, tema hirm minu vastu kadus ära. "Sebastian on Deemon." ma vastasin.

"Deemon!?"

"Jah. Ta oli juba sünnist saati minu kehas peitnud. Ma olen tema oma võib nii öelda."

"Aga sa pole ju." Kiyoshi teatas.

"Ei olegi, aga kui ma 7 aastane olin, ei suutnud ma Sebastianit kontrollida ja ta pidevalt võttis minu keha liigutused endale üle. Mu vanemad viisid mu jalamaid kirikusse, kui ma üritasin oma magavat isa tappa. Sebastian oli siis mu keha üle võtnud, ta sundis mind nii tegema, aga mu ema õnneks takistas mind." ma selgitasin.

"Selle pärast sa tõukasidki mind koguaeg eemale? Selle sa tahtsidki üksi töötada?"

Ma noogutasin, "Ma tõukasin su eemale, kuna ma ei taha sulle haiget teha." ma vaatasin talle andestava pilguga. "Sa oled tegelikult päris tore, kui sa poleks selle Daisuke kambaga liitunud." ma vaatasin talle oma erkpunaste silmadega ning naeratasin.

"Sa peaksid rohkem naeratama." poiss ütles. "Sulle sobib see." ta naeratas vastu. "Seda on raske teha." ma langetasin pea. "Kui Sebastian end mulle esimest korda ilmutas, ehmatas ta mu nii ära, öeldes mulle, et ma peaks naeratama, enne kui ta ära kadus."

"Ohh." Kiyoshi ohkas.

Ma hakkasin tagasi normaalseks muutuma. "Ma peaksin ära minema." Kiyoshi teatas ja tõusis voodilt. Ma krabasin ruttu ta randmest ja tõmbasin ta tagasi voodile, "Palun, ära mine. Ma kardan, et Sebastian võib välja ilmuda. Palun, jää minuga."

KIYOSHI

"Palun, jää minuga." Mika vaatas mulle anuvalt oma pisartega kaetud silmadega. Ta mõtleb vist seda tõsiselt. Nüüd ma saan aru, kõik need jubedad asjad, mida ma Daisukega talle tegin polnud tema jaoks midagi võrreldes Sebastianiga, mida ta kardab. Sebastian ongi tema suur hirm.

"Sa mõtled ööseks?" ma küsisin. "Ma toon madratsi ja voodipesu. Mul on varu hambaharju, võin sulle laenata. Ma tahan lihtsalt, et sa oleksid siin." Mika krabas mu käest ja pani oma pea sinna vastu. "Hea küll." ma ohkasin. Ta lasi mu käest lahti ja läks uksest välja. Ma järgnesin talle teisele poole koridori, kus oli väike karts ja seal lebas madrats. Ma aitasin tal selle sealt välja tõmmata ja tema tuppa viia. Ta on meeleheitel, Sebastian on süüdi, et Mika end lõigub. Ma ei taha, et minu Mika haiget saaks.

Kas ma praegu tõesti ütlesin seda? Minu? Mis minuga toimub?

"Ma lähen toon sulle hambaharja." Mika ütles, ma nihutasin madratsi ta voodi kõrvale. "Sähh, võta." ta ütles. Ma keerasin ümber ja ta viskas mulle ühe topi ja dressipüksid koos hambaharjaga. "Sa võid neid magamiseks kasutada. Need on mu isa väikseks jäänud riided. Ta jätab kõik alles, mida ta vähegi suudab hoida. Mälestuseks. Ma ei usu, et ta pahaks paneb, kui sa neid kannad."

"Aitäh." ma tänasin. Mika kõndis toast mööda ja tagasi tuli voodipesuga." Mine pese hambad ära. Ma teen niikaua voodi sulle ära."

Miks ta nii viisakaks on muutunud? Mulle meeldis rohkem see ülbe ja külm Mika. "Mi..." ma ei hakanud küsima. Ta on niigi palju läbi elanud. Tal oli õigus, ma ei tea temast midagi.