With You

Peatükk 4

Hei, siin siis natukene  teistsugune peatükk, mis te arvate ka sellest? Kas peaksin veel tegema Ashtoni vaatenurgast peatükke?

Suur suur tänu teile kõigi nende voteid, lugemiste ja ka kommentaaride eest :)

Elise

____________________________________________________________________

Ashton

Kas mul oli siis raske talle öelda, et ta mulle kallis on? Miks ma ei võiks talle lihtsalt öelda, mida ma tunnen? Miks ma pean olema selline argpüks?

"Ash, tuled juba ka?" uuris Mikey ukse vahelt.

"Jah, kohe tulen," vastan ma uimaselt ning lükkan telefoni oma pükste tagataskusse. Ma sammun kiiresti üle toa ning tõmban peale toast väljumist ukse enda järelt kinni. Poisid istusid koos mõne juhatuse liikmega hotelli toas. Ma tervitan neid ning võtan Calumi kõrval diivanil istet ning toetan oma pea käe peale.

Ma ei oska enam kuidagi Liisuga rääkida. Ma ei tea kunagi, mis teda just sel hetkel ärritab. Ometigi ma ju hoolin temast ja selle pärast sai isegi mindud mingisse suhtenõustamisele. Aga teda ikka miski ei kõiguta, ta on lihtsalt nagu suur külm kivi, mis liigub vaikselt omasoodu. Andmata mulle märku, kuidas ma saaks teda aidata, või kuidas olla. Ma pole ju mingi mõtetelugeja, kes peaks ära arvama, mida ta mõtleb. Miks peab neist naistest vahepeal nii raske aru olla saada? Ka...

"Ashton?" kuulen ma nagu läbi udu.

"Jah?" lausun ma.

"Mis sa arvad sellest ka?" uurib Mikey. Ups...

"Vabandust, ma ei pannud tähele, millest jutt käis," vabandan ma. Üritades mitte teha välja faktist, et mu tähelepanu oli hoopis suunatud kellelegi muul. Mis ajast ma ei suuda keskenduda tööle, vaid mõtlen omi mõtteid? Las ma mõtlen - ah ja alates, kui ma kohtasin seda kena naist, kes minuga koos elab.

"Ashton?" lausub Calum ja lehvitab minu näo ees käega," sinuga on täna väga raske."

"Oih, vabandust," vabandan ma järjekordselt ning luban omale seekord, et ma ei lase küsimust enda kõrvust.

"Mis sa arvad sellest, kas me valime selle laulu, või hoopis tolle laulu selle esinemise jaoks?"

Paar tundi hiljem oli koosoleks läbi ning ma kadusin kiiruga tagasi oma magamistuppa, enne, kui ma suudan jälle endale häbi teha, et ma ei kuula ega pane tähele. Ma viskan ennast voodile pikali, ühendan kõrvaklapid telefoniga ning kaon muusika maailma, samal ajal lage silmitsedes.

Ma tunnen, kuidas voodi rapub ning näen siis, kuidas kõik kolm mu head sõpra voodi peale olid ennast sätinud.

"Hei, mis mureks?" uurin ma kohe kui olen muusika seisma pannud.

"Sa olid täna eriti hajevil sel kohtumisel," lausub Luke.

"See pole väga sinu moodi, et sa ei suuda nendele asjadele keskenduda," lisab Calum.

"Mis mureks on Ash?" uurib Mikey kõige lõpuks.

"Kas asi on Liisus?" küsib ka Cal.

"Temas jah, ma ei oska kuidagi temaga suhelda ja selle asemel, et öelda talle, kui kallis ta mulle on, või kui oluline, ei suuda ma midagi öelda ja lasen tal lihtsalt toru ära panna. See on nii hirmutav ja ma ei tea, mis siis saab, kui ma ta päris kaotan," lausun ma ohates, "see kõik on nii pekkis lihtsalt."

"Aga mis sind siis takistab? See pole ju eriti raske öelda paari sõna, et ta kallis on. Okei, arvastades teie suhteid ja, aga ikkagi, kui sa ei proovi, ei saa sa kunagi teada, kui palju see teid veel päästa võib," räägib Luke vaikselt.

"Aga ma ei taha teda sundida milleski, nu juba ses mõttes, et ta mulle vastu ütleks, et ma ka talle näiteks, kallis..."

"Aga hea on ju, kui ta kuuleb, et sa hoolid temast. Naised pidavat armastama kõrvadega või vähemalt nii ma olen kuulnud," sõnab Calum.

"Ma tean, aga ma ei oska sageli temaga ümber käia. Ma ei tea kunagi, mil ta jälle plahvatab, või kui hullemini läheb siis mina. Kõige hullem on, et meie suhe on juba pikka aega olnud selline mittestabiilne. Kõik oli nii perses ju, ma olen selline egoist olnud kõik see aeg, aga ma ei osanud enne seda kuidagi näha. Tobiase surm muutis nii palju minus ja...."

"Sa peaksid seda Liisule ka rääkima. Tema peaks seda eelkõige kuulma. Sa ju tahad, et teie suhe oleks korras?" lausub Mikey.

"Ma üritan aga mulle tundub, et vahest, õigemini üsna sageli ei eksisteeri mind tema jaoks. Ta võib istuda minust poole meetri kaugusel ja vaadata telekat ja ta ei pane tähelegi, kui ma liigutan või midagi. Vähemalt mina küll märkan, kui keegi liigub ja suunab kas või korraks oma pilgu sinnapoole..."

"Äkki ta teeb seda meelega, et ei pane tähele?" uurib Cal.

"Ehk ta lihtsalt kaotab kergelt tähelepanu?" küsib ka Luke.

"Ma ei tea, ma ei usu. Ma vahest ikka saan ta tähelepanu, kui ma koju tulen või kui ma peamiselt midagi küsin tema käest, aga ma ei tea. Ta ju ei saaks koolis käia, kui ta ei suudaks keskenduta. Ma nii kardan, et ta kaob endasse ja ma ei saa midagi teha, et seda peatada."

"Äkki ma peaks temaga rääkima?" uurib Mikey.

"Kas sa oleksid seda nõus tegema?" uurin ma lootusrikkalt.

"Muidugi, sa oled mu parim sõber. Ma ei saa ju sind abita jätta, pealegi on ju meile kõigile hea. Armastusel on suur osa meie elus ja nagu näha sinul eriti, sest Ashton sa oled väga eksinud. Ja ainus, kes suudab sind aidata on Austraalias sinu kodus ning kindlasti ootab sind mingil määral koju. Tunnistab ta seda endale või mitte," lausub Mikey ja patsutab mind õlale.

"Ma olen sulle nii tänulik Mikey ja teile ka. Ma ei tea mis ma ilma teieta teeksin," lausun ma ning kallistan neid kordamööda tänulikult.

Paari päeva pärast saabus tagasilennu päev ning ma olin juba varakult koos teistega üleval, et oma asjad kokku pakkida ning viimased otsad kokku tõmmata, enne kui sai minna väikesele pausile. Sulgesin kohvri luku ning tõstsin selle seina äärde seisma oma korda ootama ning avasin selle asemel telefoni. Kas ma peaks? Äkki ta on nõus? Ennegi kui ma aru sain valisid mu sõrmed juba Liisu numbrit. Peale kolmandat kutsumist võttis ta vastu.