With You

Peatükk 22

Ashton

"Helista, kui koju saad," sõnan ma ning vaatan Liisu kurbadesse silmadesse.

"Helistan kohe, kui koju jõuan," sõnab ta ja naeratab mulle nukrat.

"Ära nukrutse," lausun ma ja silitan õrnalt ta juukseid.

"Aga kuidas ma saan mitte nukrutseda, me peame jälle mõnda aega lahus olema," sõnab ta ja vaatab mind vesiste silmadega.

"Kullake, me ju näeme varsti taas. Oleme taas koos ja saame igasuguseid asju ette võtta," üritan ma Liisut lohutada. Proovides ise samal ajal mitte nutma puhkeda. See ei aitaks Liisut praegu sugugi," ma ei taha ka sinust eemale minna, aga praegu ei jää meil muud midagi üle. Kui sa kooli lõpetad, saad sa koos minuga tuuritada kuni sa omale töökoha leiad."

"Ma tean, ma üritan hakkama saada, kui sind pole," sõnab ta, samal ajal kui ma ta silmast pisara ära pühin.

"Ma luban, et me oleme varsti juba taas koos," lausun ma ning suudlen teda kirglikult.

Kümme minutit hiljem jalutan ma juba bussi poole, et sõita edasi uude riiki.

"Mida sa tahad, Camille?" uurin ma kõne vastu võttes.

"Kas testi tulemused on tulnud? Ma olen ausalt öeldes selles urkas elamisest tüdinud:"

"Ja milles mina süüdi olen? Kas sa tahad, et ma ajakirjandusse teataksin, et sul on veel üks laps. Sellest tuleks alles paras skandaal," sõnab ta mõnitavalt.

"Ja kui see laps pole minu oma?"

"Aga see on sinu oma! Millal see sinu peakolusse jõuab. Nellie on sinu tütar ja kõik."

"Kui kindel sa selles oled?" uurin ma ning näpin kolme ümbrikut enda peos.

"Täiesti," sõnab ta kindlalt.

"Okei, vaatame siis, mis tulemus räägib ka." lausun ma ning panen telefoni kõlarile ning asetan laua peale.

"Sul on tulemused käes?"

"Jah," lausun ma ja avan juba seda ümbrikut kuhu Camille oli soovitanud testi saata.

"No lase tulla, sa saad ise ka kohe tõestust, et Nellie on sinu tütar," sõnab ta ülbelt.

Ma tõmban paberi välja: "99.9% minu laps," sõnan ma.

"No näed ma ju ütlesin," kostab ta süüdistavalt samas ka väga juubeldavalt.

"Ütlesid, aga vaatame teised kaks ümbrikut ka läbi."

"Mis teised kaks?" uurib ta segaduses.

"Saatsin veel kahte kohta testi jaoks vajalikud proovid," lausun ma südame rahuga.

"Milleks seda veel vaja oli?" uurib ta ja ma kuulen, kuidas ta hakkab ärevusse sattuma.

"Kolm on parem, kui üks," vastan ma," 99.9% pole minu tütar. Huvitav kas pole?"

"Sa valetad," kriiskab ta.

"Ei valeta, nii on paberil kirjas. Miks ma peaks selliste asjadega nalja tegema?"

"See test on vale. Nellie on sinu tütar!" kriiskab ta taas.

"Vaatame, mis kolmas test ütleb," lausun ma ning voldin lahti kolmanda paberi," 99.9% pole minu laps. Räägi nüüd miks sinu oma vastupidist väitis?"

"Sa maksid neile, et nad sinuga koostööd teeks," karjub Camille teisel pool toru kurja häälega.

"Aga ehk maksid sina hoopis. Tunnista parem ülesse ja me saame sellega ühele poole."

Aga selle peale hoopis kõne katkeb. See ütleb kõik - Nellie pole minu tütar. Suur kivi langeb mu südamelt, kuigi mul on kahju, et Nellie omale sellise ema sai.

Ma vaatan toas ringi ja üle pika aja olen ma rahulik ja miski ei kurna mind sisemiselt. Miski ei saa mind enam peatada.