With You

Peatükk 26

Ma panen sellele raamatule küll kähku pnkti, vaid ühe peatükkiga peale selle pluss epiloog aga kõik lõpeb nii nagu ma seda alguses plaanisin :) Lihtsalt mainin, et teaksite kes seda veel loevad üldse :D

________________________________________________________________________________________

Ashton

Mida teha? Mida teha? Kes see tõbras küll olla võiks kes Liisu ära röövis? Uksekell heliseb, mille peale ma end esikusse vean.

"Hey, Dexter," tervitan ma ukse taga seisvat sõpra.

"Kuidas sul on?" uurib ta.

"Sama nagu endiselt. Mõtlen ainult, kuidas rahaga saab. Ma pean vist homme panka minema," lausun ma.

"Ma ei oska ette kujutada, mida sa tunned," sõnab Dexter ja patsutab mind õlale kaastundlikult.

Ma registeerin ennast vastavale reisile ja panen kaks kotti rahaga pagasi lindile, et need saaks lennukile trantsportida. Ma pidin lennukiga sõitma edasi ja tagasi ning mina oma pagasit ei tohtinud pärast enam puutuda, pidin ainult saama teise koti koos Liisu asukohaga, kui tagasi Austraalia pinnale maandun.

Ma tõsiselt loodan, et see läheb läbi. Vabalt võib minna kõik nii, et ma ei saa mingit vihjet, aga ma pean usaldama, kas või proovima. Ma tean, et see on suur summa lihtsalt katsetamiseks, aga peab proovima.

Järgmisel päeval tagasi Austraalia pinnale pääsemist, leian ma lindi pealt vastava kirjeldusega kohvri. Mul polnud õnnestunud näha kes raha võttis või teda jälitada. See asi oli kavalalt korraldatud. Kõik käis hetkega.

Ma läksin kähku läbi lennujaama koos kohvriga ja ronisin autosse istuma. Avasin kotti ning seal põhjas olid juhised mingisse asukohta. Ma lõin kohe aadressi telefonisse ja asusin sinna poole teele. Ma pean lihtsalt teadma, kas ta on seal.

Ma peatan auto räämas maja ees. Siin pidi Liisu olema, vähemalt nii väideti kirjas, eks näha kas tegelikult ta ka siin on. Ma astun autost välja ja lukustan auto uksed. Hakkasin vaikselt majale lähenema. Ühes toas kumas nagu valgust ja ma märkasin nagu liikumist korraks.

Välisukseni jõudes vajutan ma õrnalt lingile ja uks vajub lahti. Mulle avanev vaatepilt pole meeldiv. Maja püsib vaevu püsti ja on paksult sodi täis. Tundub, et siis on vahepeal mõned kodutud elanud. Paremal on kohe uks, mis oletatavasti viis sinna tuppa kus ma valgust nägin.

Ma kõnnin vaikselt, proovides mitte midagi katki teha ja samas läbi vajuda. Ukse juurde jõudes hingan sügavalt sisse enne kui ust vaikselt paotan. Ma märkan kohe ukse kõrval maas olevat laternat mis tuppa valgust annab. Sellest julgust juurde saanud lükkan ukse veel rohkem lahti, mis paljastab mulle nurgas kükitava kuju.

"Ashton?" kostub minuni tuttav kõla.

"Liisu?" uurin ma vastu.

"Mina jah," vastab ta. Mult langeb suur kivi südamelt. Ma lükkan ukse veel rohkem lahti ja jooksen Liisu suunas.

ta näeb räbal välja. Samad riided seljas, mis tal olid siis kui ta pidutsema läks. Juuksed sassis ja üleni määrdunud.

"Kuidas sul on?" uurin ma murelikult ja lükkan ühe salgu kõrva taha, mis oli välja pääsenud ta soengust.

"Näljane ja uimane," sõnab ta.

"Kas sa vahepeal süüa ka said?"

"Natukene midagi jah. Aga see maitses nagu Camille tehtud söök, mida ma ükskord sain kui ta veel meiega samas majas elas."

"Vot siis. See on väga huvitav. Tule ma aitan su püsti ja lähme haiglasse," sõnan ma.

"Kas te kuulsite midagi või nägite samal ajal, kui teid kinni hoiti?" uurib politseinik.

"Ma kuulsin lapse nuttu ja vahepeal oli kuulda ka vestlust. Midagi rahast räägiti ja siis et kui ta seda ei saa, siis on kõik. Ma kaldun arvama, et midagi firmaga seotud, kuna ma oleks nagu seda sõna kuulnud. Ja siis naise häält oli ka kuulda vahepeal eriti ühel korral kui nad tülitsesid..."

"Mille üle nad tülitsesid?" uurib ta.

"Raha, ja siis ma kuulsin nagu oma nime ja Ashtoni... midagi oli ka armastuse osas. Aga naise hääl oli tuttav nagu ma oleks varem seda kuskil kuulnud, aga meelde ei tule," sõnab Liisu.

"Kas on kedagi keda te kahtlustaksite?"

Liisu vaatab mulle otsa: "Mul küll ei ole, ühtegi tuttavat kel oleks firma või raha hädas, et vajaks sellist summat."

"Mul on paar inimest kes omavad firmat aga ma ei usu, et nemad on kuidagi seotud," lausun ma.

"Ehk annaksite ikkagi nende inimeste nimed, et saaksime järgi uurida."

"Muidugi," vastan ma ning võtan politseinikult vastu paberi ja pliiatsi ning kirjutan sinna oma sõprade nimed.