With You

Peatükk 9

Wauuuu, ma olen sõnatu ainult kaheksa peatükkiga on tuhat lugemist täis ja peaaeg 300 vote !!!?! Wauu suured suured tänud teile :)

Elise

_______________________________________________________________________________________________________________

Liisu

Ma avasin maja ukse ning astusin sisse, maja olin väga vaikne nagu poleks Ashtonit üldse kodus. Või nii mulle vähemalt tundus esimese raksuga, aga siis oli kuulda, kuidas keegi tuleb köögist minu poole raskete sammudega, eks see ole nähtavasti Ashton. Ma võtan oma jalatsid jalast ja viskasin käekotti tumba peale, mis sealsamas ukse lähedal seisis.

"Hei," tervitab Ash, kes on esikusse jõudnud nagu ma ennist pakkusin.

"Heia," vastan ma ning kõnnin tema suunas. Ta on ärevil? Mis nüüd lahti? Ehk tahab must lahti saada? Huvitav, et see mõte ei too mulle kuidagi kergendust nagu arvata võiks. "Mis mureks?" uurin ma seisatudes ning seirates ta nägu.

"Kas me saaksime rääkida?" Uurib ta.

"Jah ikka, miks selline nägu?" Küsin ma vastu ning jalutan siis elutuppa ja võtan seal tumedal diivanil istet.

"Ma ei tea kuidas sulle seda öelda, see oli nii tükk aega tagasi, kui see juhtus..." Sõnab Ash. Mis siin küll ometi toimub? Ma vaatan Ashtonit kes närviliselt mööda tuba edasi tagasi jalutab.

"Camille käis enne siin," lausub ta lõpuks. Ah, selles on siis asi... Mis ta küll tahtis?

"Nii?" Ergutan ma teda edasi rääkima.

"Mmm... ta väidab, et et ma olen... mmm.... tema lapse isa."

MIDA?! On see alles pomm, et siis nüüd on see koht, kus vana minema visatakse ja uue

vastu vahetatakse?

"Ja sa tahad et ma välja koliks?" Uurin ma rahulikult.

"Ei, ei ei ei mitte mingil juhul," sõnab ta paanikasse sattudes. Vot siis, ei tahetagi minust lahti saada.

"Aga mis siis?"

"Ma isegi ei tea," sõnab ta ning laseb oma õlad longu," ma sain ka sellest alles täna päeval teada."

"Oled sa kindel, et see üldse sinu laps on?" Uurin ma üllatavalt rahulik. Mis minuga küll ometi toimub?

"Mitte täielikult, aga kõik viitab sellele, et ta minu oma on," vastab ta ning tuleb ja põlvitab minu ette," Miks mina?" uurib ta ning hoiab mu kätest kinni. "Miks mina?" Ja vaatab mind oma kurbade silmadega.

Mul on tast nii kahju, kui ta niimoodi minu ees põlvitab ja oma kurbade silmadega mulle otsa vaatab. Ma kummardun talle lähemale ja jätan ühe õrna musi talle otsa ette nagu ta mulle ikka oli varem teinud. Ashton kangestub korraks, aga siis ta keha annab uuesti järele. Miski minu sees murdub.

"Me saame hakkama, Ashton! Nagu Leo on öelnud, meil tuleb leida uuesti see, mis meil kunagi oli ja see taas ülesse ehitada," lausun ma nutumaik suus. Kuidas saab küll selline tugev inimene äkki tunduda nii kaitsetu, et sul tekib suur soov teda kaissu haarata ja lihtsalt nii olla.

"Sa polegi pahane?" Uurib ta hääelga nagu ta ei suudaks oma kõrvu uskuda.

"Ei, Ash, ei ole!"

"Kas sa tõesti tahad uuesti proovida?" Uurib ta pisar silmis. Mul pole lihtsalt sõnu, kui kurb ja samal ajal õnnelik ta tundub.

"Mhm, miks ma muidu olen nõus Leo juures käima?" vastan ma pühkides ära mööda põske alla voolava pisara samal ajal, kui mööda minu põske pääseb alla teine pisar.

"Oh Liisu, ma pole lakanud sind kunagi armastamast," lausub ta ning haarab ümber minu ala selja ning surub oma pea vastu minu kõhtu ning ma kummardun talle lähemale ning kallistan teda ka kuidagi sellisest asendist.

Ma ei tea kaua me nii olime aga lõpuks kui meil kummagil pisarad otsa said ajas Ashton ennast põrandalt püsti ja ronis diivanile minu juurde, kus me üksteise kaisus nii edasi lamasime lihtsalt vaikides ja kogu seda olukorda seedides.

Õhtu poole, kui ma olin pesus käinud ja voodisse roninud, ei tulnud mulle kuidagi und. Kuidagi veider oli magada Ashist kaugel, kui me olime terve õhtu olnud ninapidi koos. Vaevalt paar meetrit vahet ja nüüd on Ashton minust nii kaugel. Okei, nii ei jää ma kunagi magama, ohkan ma raskelt peale tundi aega voodis keerutamist. Ma haarasin oma fliisteki mille ma omale ümber mähin ja avan seejärel magamistoa ukse ning kõnnin vaikselt Ashtoni ukse taha. Ukse alt oli märgata nõrka valgust, mis andis mulle julgust uksele koputada.

"Liisu sina?" Uurib Ash suletud ukse tagant.

"Mina jah," vastan ma ning lükkan ukse lahti. Ash pikutas oma voodis ja oli midagi oma telefonist lugenud.

"Kas ma segan sind?" Uurin ma igaks juhuks.

"Ei, mul ei tulnud kuidagi und," vastab ta.

"Mul ka mitte," tunnistan ma, mille peale lähevad Ashi silmad suureks.

"Tõesti?" Ma noogutan talle vastuseks.

"Kas ma võin siin magada?" Uurin ma pelglikult.

"Muidugi," lausub ta natukene liiga innukalt. Ma ronin ta kõrvale voodisse ja vaatan siis talle otsa ja lausun:" Igaühel meist on omad deemonid!"

"Everybody's got their demons, even wide awake or dreaming... Cause I've got a jet black heart and there's a hurricane underneath it trying to keep us apart I write with a poison pen but these chemicals moving between us are the reason to start again..." ümiseb Ashton.

"Jah, Ash, meil on põhjust igati proovida otsast alustada ja meie deemonitele vastu astuda," lausun ma ning suikun Ashtoni kaisus tudule.

Hommik tuleb liiga kiirelt ja mul on tohutult kahju ronida magava Ashtoni kaisust välja ja ennast tööle minekuks valmis sättida. Aga paraku ei jää muud üle, ma teen põse peale musi mille peale Ash mõmiseb ning kiirustan kikivarvul alumisele korrusele, sest ma olin niigi kümme minutit kauem voodis olnud ja nüüd tuleb mul ennast kiiresti valmis sättida.

Ma pole siiani veel täiesti kindel kas kõik see toimub minu unenäos või päriselt, ma sõidan tööle ka täielikus udus suur tobe naeratus näol. Kas me oleme tõesti Ashiga ära leppinud? Ja veel nii kiiresti?

"Hei, ema," lausun ma kui ma kõne vastu võtan.

"Hei, Liisu! Me siin Kätliniga mõtlesime, et saadame Signe sinu juurde natukeseks, et neil tuure maha võtta."

"Ja mis Signe asjast arvab?"

"Nu tal hea meel sind näha, hea meelega võtaks ta Markuse kaasa, aga me ei luba. Seepärast me juba bronnisime pileti ka ära ja nii. Me anname sulle see hetk teada, kui tal lennuk siit stardib ja nii," sõnab ta kiiresti.

"Ema," torisen ma," see ei ole ei aus tema ega kellegi teise suhtes ja miks te üldse olete vastu abielule. Minu arust võiksite te seda asja rahulikumalt võtta ning õnnelikud olla."

"See pole sinu asi, Liisu. Ma saadan sulle lennu maandumise aja kui ta lennukile saab," lausub ta tõredalt ja lõpetab kõne. Nii palju siis sellest...