With You

Peatükk 8

Ashton

Ma istun diivani peal ja räägin parasjagu Dexteriga, kui kuulen koputust välisuksele. Pilgu kellale heites on selge, et see ei saa kuidagi Liisu olla. Või ehk siiski? Vähe usutav, et ta tuleks poole päeva pealt koju. Ma ajan ennast püsti ning sammun ukse juurde ja avan selle.

"Hei, Ashton!" tervitab mind Camille.

"Hei, Camille!" tervitan ma teda üllatunult ning alles siis ma märkan. Suur suurt beebi kõhtu.

"Kas sa mind sisse ei kutsugi?" küsib ta süütul ilmel ning ma noogutan ainult. Kõik sõnad oleks nagu kadunud, kui ma teda ja suur kõhtu märkasin. Ma arvutan peas kiiruga ja tõden ehmatusega - see võib olla minu laps! Persse!

"Kuidas sul läheb ka?" uurin ma ning juhatan ta enda järel elutuppa.

"Nagu sa isegi näed, lapseootel," vastab ta ning võtab vaikselt diivanil istet.

"Miks sa siin ka oled?" uurin ma lõpuks seisatades temast natukene eemal, lootuses, et ta ei tulnud selle lapse tõttu, kes tema sees kasvab.

"Kas see pole mitte ilmselge?" uurib ta imestunult ja vaatab mulle oma süütute silmadega otsa," kas on rohkem vihjeid vaja Ashton?"

Ma neelatan raskel ning küsin:" Kas see on minu laps?"

"Jah, Ashton on küll. Miks ma muidu siin olen?" uurib ta ning naeratab mulle flirtivalt. See pole võimalik eks? Kaks korda sama ämbrisse astuda? Ma kogun end natuke ja lausun siis.

"Aga miks sa varem ei tulnud?"

"Nu ma mõtlesin, et kui sellel mõrral see toimis nii hästi, et ta tuli hiljem teatama ja nii, et miks siis ei peaks mul see nii läbi minema?"

"Mida sa tahad?" uurin ma natukene kokutades. Mu aju oli puhta kokku joosta jõudnud.

"Oh teid mehi, te üldse ei saa meist naistest vahepeal aru. Kas ma pean tõesti kõik puust ja punaseks ette tegema. Ikka sind, Ashton! Ikka sind!"

Mida? Oh jah, ma olen suure supi see, kuidas ma sain küll selle asjal jälle juhtuda?

"Aga meie vahel ju lõppes kõik juba mitmeid kuid tagasi," lausun ma üritades kuidagi oma mõtteid siluda. Äkki see ei ole ikkagi minu laps? Ehk on veel lootust?

"Kas sa siis ei arva, et meil ei tasuks lapse pärast veel üritada?" uurib ta ning vaatab mulle uurivalt otsa.

"Kas sa oled üldse kindel, et see minu laps on?" küsin ma peale minutilist pausi.

"Aga kelle teise oma siis see peaks olema?" vastab ta mulle küsimusega.

"Ma ju ei tea ehk oli sul vahepeal keegi teine," lasun ma mõtlikult.

"Aga Ashton, sina olid ainus inimene keda ma olen kunagi armastanud," vastab ta ning naeratab mulle.

Oh, tõesti? Mida teha mida teha? Ja mida Liisu veel selle peale ütleb? Meil on niigi veel kõik omadega sassis... "Nii, et see on minu laps, aga kui ma nõuan DNA analüüsi. Kas siis on ka minu laps?"

Üksi rakk tema näos ei reeda kohkumist või ärevust. "Muidugi on siis ka," vastab ta ning naeratab mulle ning tõuseb diivanilt püsti ja tuleb minu juurde. "Kas sa siis ei usalda mind?"

"Ei, ei ikka usaldan... Lihtsalt see tuli nii ootamatult," lausun ma ning sügan parema käega oma pead.

"Ma tean, anna andeks kallis," lausub Camille ja tõmbab oma parema käega mööda mu rinda alla ning asetab siis oma käed minu rinnale. "Sa ju ei jäta meid hätta?"

"Kui see on minu laps siis muidugi ei jäta, kuidagi muudmoodi ju ei saa," vastan ma ning astun paar sammu kaugemale temast ning keeran siis üldse ennast seljaga ja seisan suure maast laeni akna juurde, mille kaudu aeda sai.

"Kallis, mis on?" Uurib Camille, kes on minu selja taha jõudnud hetkega ja kätega ümber minu õlgade võtab.

"Oh ära pane tähele," vastan ma ning üritan kõlada võimalikult normaalselt, kuigi see kõik siin tuletab Tobiast meelde. Kuidas mul polnud võimalik tema kasvamise aeg tema lähedal olla siis veel kui ta oma ema kõhus oli.

Mis ma küll olen teinud, et sellise saatuse ära olen teeninud? Kõigepealt Liisu ja nüüd tema.

"Mis nüüd saab?" Küsib ta mõne aja pärast murelikult.

Hea küsimus jah, mis nüüd küll saab?

"Ma ei teagi, ehk annad mulle arstiaja, et saaksin järgmine kord sinuga kaasa tulla ja nu ma pean ka Liisuga rääkima," vastan ma.

"Sa ikka elad koos selle mõrraga?" Sisistab ta pahaselt.

"Me elame jah koos praegu," vastan ma, jättes meelega tema lause lõppu kommenteerimata, sest seda ta nähtavasti lootis.

"Kus ta üldse on?" Uurib ta ning laseb minust lahti, et ümbrust seirata.

"Sest kodus tema kindlasti ei ole, sest muidu oleks ta juba siin või vähemalt näha kuskil."

"Praktikal," sõnan ma ning kasutan juhust, et minna kööki ja võtta omale klaas vett.

"Ta käib tööl?" Esitab ta järjekordse küsimuse.

"Mhm," kostan ma ning lasen klaasi vett, mille ma olin just kapist haaranud.

"Mina küll sinna ei läheks tema asemel. Muidugi, kui mul selline võimalus oleks," mainib ta.

Ahah, varsti sul see võimalus juba tulebki, sest vaevalt et sa just väikseid summadega lapse toetuseks lepiks või peab ta siia kolima... See mõte jääbki mul poolikuks kuna maja täidab telefoni helin.

"Oh, minu oma," lausub ta ning tipib oma kontsadel minust eemale.

Mida ma küll temaga peale hakkan? Mida küll Liisu õhtul sellepeale kostab. Ta on kindlasti rõõmus kui saab öelda, et ta võib ju välja kolida. Või ehk läheb teisiti, meil on siiski ülehomme veel aeg Leo juurde. Aaaah, miks just nüüd? Nii kaovad mu kõige väiksemad lootused Liisuga midagi taas korda saada.

"Ma olen tagasi," lausub Camille, kes on just kööki jõudnud," sõbranna ainult helistas ja tundis muret, kuidas mul läheb."

"See on temast armas, et ta muret tunneb, kas sa annaksid mulle siis arstiaja ja kui su number peaks olema vahetunud anna see ka. Anna tegelikult see nii või teisti igaks juhuks," lausun ma ning vaatan talle otsa.

Ta naeratab mulle ning lausub:" Ikka kohe, kas sul paberit on?" Ma noogutan ja ulatan talle paberi koos pastakaga. Ta kritseldab sinna nii arsti aja kui ka oma telefoni numbri.

Ma vaatan kell ning lausun:" Ma pean hakkama minema, mul on teistega kokkusaamine."

"Oh, okei," sõnab ta pettunult," ma hakkan siis minema."

"See oleks kasulik jah, tule ma saadan su ukseni ära," lausun ma.

Kümne minuti pärast istun ma juba autos ning sõidan Mikey poole, kuhu ma olin ka teistel palunud tulla. Ma pean midagi välja mõtlema enne, kui Liisu koju jõuab.