With You

Peatükk 19

Ilusat esimest adventi!

________________________________________________________________________________

Liisu

Maja on vaikne, kõik tundub liiga üksik - üksi nagu mina. Pole ema, pole isa, pole tädi, pole onu, pole Signet ega Markust isegi Ashtonit mitte. Peale sellist ajaperioodi, kui sinu maja on täitnud hääled ja sa pole kuulnud ammu olnud sellises vaikuses, kus võib kuulda isegi nõelakukumist, tundub see eriti ahistav.

Muidugi ainus, mis tuletab mulle meelde, et ma pole siin suures majas päris üksi, on Nellie kisa ja Anna toimekad jalad, mis vahepeal siblavad. Ma sulgen raamatu enda ees ja vahin läbi akna tühja aeda, kus kasvavad mõned õunapuud ja teised vilja kandvad puud.

Homme pidi selle aasta esimene tund olema. Minu õnneks olid Signe pulmad ukse ees ja ma sain minna natukeseks Eestisse. Kõik tundus ideaalne, kui ainult ma suudaks selle poolteist nädalat koos Camillega siin ära kannatada. Ashton alles otsis talle maja, seega polnud mul mingit lootust sellest hullust lahti saada.

"Kas sa ei võiks teda tasa lõpuks saada, mu pea valutab jubedalt. Ja ta kisa ajab asja hullemaks," kuulen ma Camillet virisemas, kui ma mööda treppi oma toa poole loivan. Ma ei kuule mida Anna vastab, aga hetk hiljem läheb Camille magamistoa uks lahti ja Anna koos Nelliega tuleb välja. Ma naeratan talle ning lükkan siis toa ukse lahti.

Ka meie tuba tundub liiga tühi. Kontorilaud minust vasakul on liiga lage, mis tuletab mulle valusalt meelde Ashtoni puudumist. See on meie esimene pikim lahusolek peale seda, kui me Ashtoniga ära leppisime. See tundub lõputu. Ma sulgen ukse ja istun voodi peale - mida küll peale hakata?

"Ainult paar päeva veel ja ma saan Eestisse minna," sõnan õhinal ja vaatan säraval silmil Melanyt.

"Kumba sa rohkem ootad, kas pulma või Ashtoniga kohtumist?" uurib Melany rõõmsalt.

"Mõlemat, ühest küljest on mul hea meel, et saan minna Eestisse varem natuke. Maja on liiga tühi ja seal elab üks mõrd veel..." ohkan ma raskelt.

"Millal ta välja kolib?" uurib Melany ja asetab kohvitassi tagasi lauale.

"Kohe, kui Ashton talle maja lõpuks leiab. Ta on nii valiv, kuigi ma arvan, et ta ei taha lihtsalt meie juurest ära minna," ohkan ma taas ja vaatan õnnetult oma tassi.

"Ma olen täiesti kindel, et selles on asi," kõlab Melany särtsakas vastus.

"Ma ka. Ma loodan, et Ashton lihtsalt annab ka lõpuks alla ja soetab talle selle maja. See stressirikas õhkkond, mis meie kodus, on tappev ja hakkab lõpuks meie kõigi tervisele mõjuma."

Ma istun oma toas suure kohvri ees ja jõllitan avatud kappi. Kuidas on see nii raske seekord valida omale riideid kaasa? Ah ja muidugi, mul pole eriti midagi Eesti ilmale vastavat enam või lihtsalt tundub mulle kõik liiga õhuke. Ma ohkan raskelt ja lükkan omale kapist kotti mõned siseriided koos kampsunitega. Ja siis seisatun kleitide vahe juurde.

Järgmisel hetkel kõlab magamistoa uksele arglik koputus.

"Sisse!" lausun ma. Uks avaneb ja Anna tuleb sisse.

"Hei, kuidas ma saan sind aidata?" uurin ma naeratades.

"Mul oleks vaja ära minna. Emal juhtus õnnetus ja ma pean talle appi minema, aga Camillet pole kodus ja ma ei saa Nelliet niisama jätta," seletab ta närviliselt. Siit ei tule midagi head, ma tean seda juba ette, kui ma Nelliet pean valama.