With You

Peatükk 16

Ashton

Paar päeva hiljem istume me koos Liisuga Leo ukse taga oma korda ootamas. Peale seda pidime minema ning Camille haiglast peale korjama, kuigi ma pole siiani Liisut suutnud ses osas päris ära rääkida. Uks meie ees avaneb ning mees ja naine tulevat ruumist välja. Leo annab neile veel viimased nõuanded ning pöördub siis meie poole.

"Tore, teid taas näha! Tulge edasi;" lausub ta lahkelt naeratades.

"Hei, Leo!" tervitame me koos Liisuga ning järgneme talle. Liisu oma kenas sinises kleidis istub diivani peale ning ma istun kohe tema kõrvale. Mis on kõige lähemal, mis me kunagi Liisuga oleme üksteisele olnud selles kabinetis. Leo vaatab meid huviga enne, kui suu lahti teeb.

"Kuidas teil läinud on?"

Liisu vaatab mulle otsa ning ma naeratan. Ta vastab mulle õrna naeratusega ning punastab õrnalt.

"Meil on väga hästi läinud," sõnan ma ning sätin oma käe diivani seljatoele Liisu selja taha," me leppisime ära."

"Oo, see on alles suur uudis," lausub Leo imestunult. "Ma ei osanud oodata, et see teil nii ruttu läheb ja nii lihtsalt."

"Üks sündmus viis teiseni," avab ka Liisu lõpuks suu. Oh, kuidas ma seda tüdrukut küll armastan.

"Kas te soovite sellest lähemalt rääkida?" uurib Leo. Mille peale Liisu maha vaatab.

"Kui Ash, sa pahaks ei pane, siis ma tahaks Leoga midagi kahekesi rääkida?" Liisu vaatab mind õnnetute silmadega. Mis nüüd lahti? Selline tuju muutus rõõmsast kurvani hetkega ja ei mingit märki enne seda.

"Ikka jah," vastan ma segaduses ja vaatan nii Leod kui Liisut korda mööda.

"Aitäh, Ashton!" sõnab Leo lahkelt," sa võid väljas oodata." Ma tõusen püsti ning kõnnin ukseni. Enne, kui ma väljun vaatan veel kord Liisu suunas, kes kohe oma pilgu tagasi põrandale suunab. Mida küll Liisul häbeneda on? Kas see on Camille tulekuga meie juurde seotud? Kas see on lapsega seotud?

Me kõnnime Liisuga koos vaikides autoni. Ma avan talle ukse ning ta istub sisse naeratades õrnalt mulle tänutäheks. Ma lükkan kõrvalistuja ukse kinni ning kõnnin kiiresti ümber auto ning istun juhiistme peale ja piilun veel korraks Liisu suunas, aga ta vaatab oma käsi, mis tal süles on. Ma käivitan auto ning alustan sõitu haigla poole.

Ma peatusin järjekordse foori taga ja vaatasin Liisu poole. Ta naeratab mulle, kui ta seda märkab, aga vaatab seejärel uuesti omale sülle. Ma ei oska ka kuidagi juttu alustada ja millegi pärast on Liisul mu ees häbi ja ka tema ei alusta vestlust. Me oleme mõlemad tasa ja ainus hääl, mis autost kostab on raadio. Peale kahekümne minutilist sõitu peatan ma auto lõpuks haigla parklas ja vaatan Liisu poole.

"Kas ma ootan autos?" uurib ta lõpuks.

"Kui sa soovid, aga sa võid alati ka kaasa tulla," sõnan ma väikese kergendustundega.

"Ma ootan siis parem siin," sõnab ta ning tõstab käekoti omale sülle.

"Okei, ma üritan nendega ruttu siia jõuda," sõnan ma ja avan auto ukse. Ma vaatan enne veel Liisu poole, kui autost välja ronin ning haigla poole sammud sean.

Ma sõidan liftiga kolmandale korrusele ning jalutan siis Camille palatini. Ma koputan õrnalt uksele ja avan siis ukse. Ma märkan kohe kotti koos asjadega, mis ta oli haiglasse kaasa võtnud. Camille istub ise oma voodi peal ja lappab oma telefoni, väike plikatirts magab oma turvahällis tema kõrval. Ta polnud mu koputust tähele vist pannud, sest ta tõstab alles nüüd oma pilgu telefonilt.