Tüdruk kes sündis toredas peres, oli puhas nagu ingel ja oli väga ilus, aga mõne aja pärast hakkas pättusi tegema, kuna tüdruk oli noor siis arvati et see normaalne ja lihtsalt õpetati teda käituma. Tüdruk aga kui sai suuremaks kasvas hakkas kartma...
Eelmises osas: Netis sai Mikelle uue sõbra ja Azazel kirjutas Mikelle telefonist, et too enam ei kirjutaks Mikellele.
Praegu: Mikelle ärkas hommikul ja märkas, et Azazeli pole. Ta tuli püsti ja läks vetsu nägu pesema, ta tundis peavalu ja läks kööki. Enne kööki sisenemist tundis Mikelle, et ta pea käib ringi, tal läks silme eest mustaks, ta hakkas kukkuma, aga Azazel, kes oli köögis suutis ta kinni püüda. Mikelle tegi silmad lahti ja nägi Azazeli, kes magas voodi ääre peal. Mikelle tuli püsti ja Azazel ärkas. "Vabanda, ma ei tahtnud sind üles äratada, aga mis juhtus?" Tuli Mikelle istuli ja küsis. Azazel paitas Mikelle pead ja vastas: "Sa ärkasid ja märkasid, et mind ei ole ja hakkasid kööki tulema, aga sa kaotasid teadvuse." Azazel tegelikult kustutas Mikelle mälust ära eilse, ehk kuidas Mikelle oli terve päev rääkimas selle Lucieliga. Mikelle naeratas ja lausus: "Vabanda, et panin muretsema, aga kui kaua ma magasin?" "Sa magasid kaks päeva, arvan, et sul kõht tühi, lähme sööma, meil on veel kalakujulised moosi küpsised alles." Lausus Azazel, kes tuli püsti ja liikus kööki. Mikelle tuli ka püsti ja pani riide, ning liikus, kööki sööma. Neil oli tore lõunasöök, kuna nad jutustasid mälestustest ja naersid. "Kas sul on õdesid või vendi?" Küsis Mikelle Azazelilt. Azazel naeratas ja vastas: "Ei, ma olin ainuke laps." "Mul pole enam kedagi lähedastest elus, vanaema on ka surnud juba 10 kuud." Vaatas Mikelle kurvalt kõrvale. Azazel naeratas ja tuli püsti, ta tegi Mikelle otsaette musi ja paitas pead: "Mina olen sul ikka alles ja ei jäta sind, me mõlemad pole inimesed ja mõlemad oleme tugevad ja koos meid ei lahuta midagi." Mikelle naeratas ja Azazel lahkus köögist. Mikelle jõi oma teed lõpuni, aga siis kui ta tegi viimase lonksu karjus Azazel teisest toast: "Mul on sulle kingitus, tule siia!" Mikelle läks teisse tuppa ja Azazel hoidis midagi enda taga ja lausus naeratusega: "Pane silmad kinni ja ära neid lahti tee, niikaua kui ma ei luba." Mikelle noogutas ja naeratas. Mikelle ei suutnud uudishimu pärast silmi enam kinni hoida, aga Azazel lubas silmad lahti teha. Mikelle imestas, kui ta nägi ennast peeglist, tal oli imeilus kleit. "SA NÄGID MIND PALJANA?" Karjus Mikelle aru saades, et Azazel vahetas ta riided. Azazel naeratas ja vastas: "Ei, ma kasutasin võlujõudu." "Aga see on imeilus, kuidas? Milleks kõigepealt?" Imetles Mikelle ennast. Azazel naeratas ja ulatas käe: "Neiu, kas te olete nõus minuga tulema?" Mikelle naeratas ja võttis käest. Mikelle veel küsis: "Aga kuhu?" Azazel laskis ühele põlvele ja sirutas käe välja ja võlus välja krooni: "Kas te abielluksite minuga?" Mikelle oli üli õnnelik ja kallistas teda. Siis kui Mikelle lahti lasi pani Azazel talle ilusa krooni pähe. Mõne aja pärast jõudsid nad suurde lossi ja Mikelle kuulis kohe, kui hakkas sisenema: "Nüüd siseneb meie tänase õhtu peakülaline, tervitage neid aplausiga!" Azazel võttis Mikelle käest ja nad kõndisid edasi. Mikelle nägi, et ta oli ballil. See hääl mis ennemgi kõlas jälle: "Nad on prints Azazel ja meie uus printsess Mikelle!" Kõik plaksutasid ja Mikelle lehvitas.
Oops! Bu görüntü içerik kurallarımıza uymuyor. Yayımlamaya devam etmek için görüntüyü kaldırmayı ya da başka bir görüntü yüklemeyi deneyin.
Kõik oli imekaunis ja Mikellele väga meeldis. Seal oli palju prouasi ja härrasi, kes olid kõik ilusasti riides. Suure rahva hulgas, aga oli...
