"Eloise"

Proloog

Olen täiesti tavaline tüdruk, kes elas väga armsas väikelinnas, Pärnus. Mu nimi on Eloise, ma olen 15-aastane, brünett ning elan nüüd olude sunnil Tallinnas.

Mu ema sai ametikõrgendust, mistõttu pidime perega kolima. Mu perre kuuluvad isa Madis, ema Liia, vend John ja minu ustav kaaslane koer Pepper. Ma olen meie perekonna kõige noorem laps, mis pole alati kõige meeldivam, sest mind ei panda tavaliselt tähele ja üldiselt ei usuta mind. Samuti võivad vanavanemad nunnutada mind liiga palju.

Mul oli Pärnus kaks parimat sõpra, kellega ma igapäevaselt suhtlesin. Nad olid mu klassikaaslased ja me elasime ka väga lähestikku ning see võimaldas meil samuti nädalavahetused koos veeta.

Mu parima sõbranna nimi on Grethlyn, kuid me kutsusime teda Gretuks. Tal on pikad siledad blondid juuksed ja sinised silmad. Ta on lühike ja nahavärvuselt klassikaline eestlane. Tema isa on Rootsi päritolu ja ema põliseestlane, see ehk selgitabki tema põhjamaist välimust. 

Minu parima sõbra nimi on Stefan, kuid teda kutsusime me Grethlyniga Stefiks. Ta oli küll sellega harjunud, aga talle ei meeldinud see hüüdnimi sugugi, sest ta tundis, et see on liiga naiselik. Stefi näeb välja täiesti teistsugune kui Gretu. Tal on tumedad juuksed ning sama saab öelda ka tema silma-ja nahavärvuse kohta. Ta on pikemat kasvu ning tema ema on lõunamaisema päritolu ja temperamendiga kui isa, kes on eestlane.

Viimaks olen mina. Ma teadsin alati, et olen tavaline eestlane enda rohekas-hallikate silmadega, üsna pika kasvuga, brünettide juustega ning lubivalge ja kahvatu nahatooniga tüdruk, kelle nahk kiirelt päikesest punaseks, mitte pruuniks põleb ning talvel lumiselt jäine tundub, kuid enam ma selles nii kindel ei ole. Ma avastasin enda iseäraliku võime.

Mu ema ja isa on põliseestlased, kelle prioriteediks on kasvatada üles usinad ja töökad lapsed, kes ei tegeleks tulevikus mingi jamaga. Sellepärast võib-olla ei ole meie peres kombeks ka liigselt fantaasiasse uskuda.

Siis, kui me olime minu vennaga pisemad, käisid meil päkapikud ja jõuluvana, kuid nüüd ei käi meil ammu enam päkapikke ja jõulukingitusi ei too ka enam jõuluvana, vaid neid vahetatakse jõululaupäeva hommikul omavahel. Hambahaldjat ei ole meil kunagi käinud ning härjapõlvlastesse me samamoodi ei ole uskunud.

Siiski kõigest hoolimata meeldib mulle mu pere väga. Mulle meeldib nende motiveeriv kõnepruuk või tegutsemine ja see, kuidas nad suudavad ka rasketes olukordades positiivsust leida ning saavad alati kõigiga nii hästi läbi. Samuti ma kiidan üldiselt enda vanemate ideed heaks, kuid kogu see Tallinnasse kolimise mõte mulle ei meeldinud.

Loota jääb vaid, et mul hakkab olema uues linnas, uute ja võõraste inimeste keskel sama meeldiv elu nagu Pärnus.