"Eloise"

Võhivõõras

Mõtisklen veel niikaua, kuni mu ema kööki tuleb.

"Hommikust kõigile! Täna me lähme tutvume enda naabritega ning viime külakosti." ütleb ema reipalt söögilaua taha istudes.

Isa ulatab talle kohvitassi ning lausub seejärel emaga päri olles: "Muidugi lähme! Tore oleks ju tutvuda nendega ja äkki leiate uusi sõpru ka lapsed mis?"

Tema jutt on nii anuv, et muud ei jää lihtsalt üle kui nõustuda ja leppida tänase plaaniga. Otsustame külakostiks viia korvikeses kaneelirulle, mida mu ema hoogsalt eile valmistas. Järsku kuuleme uksekella.

"Ma lähen avan!" hüüab isa ja läheb uksele vastu.

"Tervist!" sõnab isa kohe kui ukse avab.

"Tere, teie olete selle maja uued elanikud eks? Mõtlesime, et astume korra läbi ja teeme lähemalt tutvust." räägib sõbralik ja lahke naishääl uksel.

Kuulen, kuidas mu isa külalisi tuppa kutsub ja hetke pärast end neile nimepidi tutvustab. Ka perekond Toomingad tutvustavad ennast. Nende perre kuuluvad on kaks last, kellest vanem poeg tundub olevat 10-aastane, noorem tütar on päris pisike, beebi, ja magab tasakesi hällis. Pereema nimi on Eerika ja pereisa nimi on Jaanus. Poja nimi on Andres ning armsa pesamuna nimeks pandi hiljuti Angeelika.

Eerika oli soolaleiva kingituseks küpsetanud leiva, seega me istusime söögilaua taha mõnusalt juttu ajama, mille käigus sain ma teada, et nad elavad roosaks värvitud majas teisel pool teed. Vestleme mitmetel teemadel, mis vahelduvad pidevalt ja kohe kui jutt meie majale läheb muutub Andrese nägu tõsiseks ja kaameks. Küsin kohe, kas kõik on temaga korras.

Sellepeale raputab ta pead ja kutsub peakallutusega mind lauast eemale. Elutoa diivanile istudes küsin kohe: "Mis on? Kas midagi juhtus?"

"Ei, õnneks ei ole veel midagi juhtunud." vastab ta tõsiselt.

"Millest sa räägid?"

"Eloise, kas sa tead, kelle majas sa elad või mis selles majas varem juhtunud on?" Ta sosistab nii nagu kuulaks keegi meid pealt.

"Ei tea. Appikene räägi mulle palun."

"Mõrvad, vargad, põlengud, enesetapud, piinamised..."

Ta teeb pisikese pausi, sest ta tajub mu ehmatust ja otsustab lause lõpetada: "Ma võiksingi lõpmatuseni loetleda."

Jääme minu majast rääkima, sest ta teab selle minevikust üpris palju. Mulle saab selgeks see, et maja on neetud, sest inimesed, kes on püüdnud selles majas elada, ei ole suutnud üle poole aasta vastu pidada. Nad on rääkinud, kuidas see maja kummitab ja tekitab raskustunnet nii nagu miski suruks valusalt südamele. Samuti ei ole siin kerge pikka aega viibida. Ma võrdleksin seda maja 'musta auguga'. Maja tõmbab endasse samamoodi kogu uue energia, rikastudes sellest ja kasvatades end veelgi võimsamaks nagu must aukki.

Andres soovitab mul linnaraamatukogus natuke vanu ajalehti sirvida, sest seal pidavat palju selle maja kohta kajastuma. Ta teab, et aasta 1989 juhtus midagi, mis ei meeldi Andrese vanaemale. Tuleb välja, et 1.aprillil ei taha ta vanaema kunagi külla tulla. Põhjuseks on Andrese vanaema toonud alati just nimelt minu maja, kuid muud Andres ei tea. Pärast seda vestlust luban ma endale, et pean seda asja raamatukogus uurima.

Tunni pärast hakkavad Toomingad lahkuma, soovides meile kõike kaunist ja vihjates sellele, et võime ka neile iga kell külla minna, kui soovi on. Läksime ka ise peale Toomingate külaskäiku teiste naabritega tutvuma. Alustasime Toomingate helekollasest naabermajast, kus elab tore vanaproua Hille, kuid tema juures me ei peatunud pikalt.

Käime niiviisi mitme naabermaja ukse peal ja soojendame üles sõprussuhteid. Naabrid on väga rõõmsad ja viisakad meie vastu ning tegelikult on see elamurajoon üllatavalt armas.

Tagasi kodu poole kõndides on juba hämaram ja koduvärava ees on selgelt näha, kuidas minu toas põleb laelamp, kuid lahkudes ei pannud ma seda põlemagi. Oma tuppa kontrollima minnes on laetuli kustus. Mis juhtus? Ma just nägin ju, et laelamp põles ning kõik mu pereliikmed saavad seda kinnitada. Lähen segaduses enda venna juurde, tema tuppa, sest see on hubasem ja temaga koos on mul ka turvalisem. Seal ma ei tunne sellist kõhedust nagu enda toas. Pikutan tema voodil niikaua, kuni ta tüdruksõber helistab ja John mu enda toast ära ajab. Otsustan hiljem ka enda telefoni teavitused ja kõnelogi üle vaadata.

Telefoni avades märkangi kõnesid Grethlynilt ja Stefanilt. Teen nendega messengeris grupikõne. Vestleme umbes 02:00 öösel. Nemad räägivad enda elust Pärnus ja mina räägin enda elust siin, Tallinnas. Jagan nendega enda mõtteid ja tundeid. Samuti räägin neile kui raske mul majas olla on ja kui võhivõõrana ma ennast neist eemal tunnen. Mul on hea meel, et nad on toetavad ja mõistavad mind.