"Eloise"

Uuelt lehelt

On 27.augusti keskpäev. Tänaseks oleme me perega juba terve nädala mööblit ja muud sellist kokku pakkinud, sest on see päev, kui tuleb kolimisauto, mis aitab meie asjad Tallinna toimetada.

Olen ausalt öeldes väga kurb. Kõigega on vaja hüvasti jätta, mis kallis on. Võtan enda kohvri ja just välisuksest väljudes näen ma Grethlyni enda koduaeda kiirustamas. Ta jookseb mulle otsa ning me kallistame kõvasti ja kaua, kuni kuulen korraga teda enda kõrval tasakesi nuuksumas.

Lasen Gretust lahti samal ajal, kui ta tõstab pead ning nukralt naeratades pühin ta põselt pisara ja sosistan: "Ma tean, mul on ka halb olla, aga me oleme tugevad!"

Ta noogutab õnnetult ja tahab mulle midagi öelda, kuid just siis näeme mõlemad Stefanit rattaga meie poole kihutamas. Kohe, kui ta sadulast maha hüppab, jookseb ta meid pikali nii, et me kukume murule. Naerame, kuid see vähene naer hääbub niipea, kui kuuleme mu ema hüüdmas: "Ellu, oled sa valmis?"

"Jaa, ma kohe tulen!" hõikan emale ja pöördun seejärel Gretu ja Stefi poole: "Noh olgu, ma pean nüüd päriselt minema, aga teeme grupikõne õhtul kindlasti, eks?"

Nad on nõus ja Stefan, kes end juba püsti on ajanud, aitab nüüd mind murult üles ja võtab mu enda haardesse ning me kallistame. Ka Grethlyn tõuseb murult nuttes, et pressida end meie hüvastijätu kallistusse. Natukese aja pärast ta lausub: "Sa oled liiga kaua ära. Ma ei kujuta ette, kuidas ma siin hakkama saan ilma sinuta."

Ma pigistan nõrgalt ta kätt ja lausun kerge naeratusega: "Stefi jääb ju sinuga!"

Grethlyn noogutab ja vastab kurvalt: "Seda küll, kuid osake minust läheb ju koos sinuga. Kuidas ma seda tühimikku täitma peaksin?"

"Me tuleme sulle külla järgmine nädalavahetus," lausub viimaks ka Stefan midagi läbi pisarate.

Noogutame Gretuga nõusolevalt ja lepime kokku, et arutame seda täna õhtul kõnes. Autosse istudes vaatan veel neid koos murul seismas ja nutmas. See paneb mu uuesti nutma ja mu vend, kes ka juba autos istub, mühatab minu nuuksumise peale: "Issand jumal, ega sa ära ka ei sure nüüd kohe ju."

Seejärel kohendab ta kõrvaklappe enda peas.

John erineb minust väga palju. Ta ei väljenda enda tundeid emotsionaalselt peaaegu mitte kunagi ega näita välja, kui halb või hea tal olla on. Sageli meeldib talle omaette jalutamas käia, et ta saaks oma mõtteid mõelda. Lisaks kuulab ta ka raskemat muusikat, mida ma silmaotsaski ei kannata nagu näiteks rock, heavy metal jne.

Näen autoaknast isa auto poole jooksmas. Mu ema kerib autoakna alla, et kuulda, mida isa öelda tahab.

"Kuulge, ma tulen teile järele. Kolimisauto jääb natuke hiljaks, seega ma jään ootama ja aitan neil raskemaid asju peale tõsta, eks?" ütleb ta mu emale.

Mu emal pole selle vastu midagi ja ta jätab mu isaga hüvasti ning me alustame sõitu Tallinna poole. Sõit kestab kaks tundi, kuni me oleme jõudnud autoga meie uue koduukse ette.

Maja on suur beežikates värvitoonides, mille aknaraamid on rohelised. Ka väravapostid on samasugust tooni rohelised. Peale vaadates tundub maja umbes kahekorruseline, ühe rõduga, mis on suunatud ida poole ja terrassiga, mis jääb lääne poole, loojuvasse päikesesse.

"Oleme kohal!" hüüab ema eesistmelt ning võtab auto süütest välja.

Me väljume kolmekesi autost ja ma vaatan veidi ümbrust. Naabermaju siin eriti ei ole. On näha kaks maja teiselpool teed, millest üks on roosakates värvitoonides ja teine kollakates. Eemal on näha veel ühte põiktänavat ning sellel paistab olevat ka kuskil viis maja, millest üks on elamiskõlbmatu.

Lohistan oma väikese käsipagasi mööda hoovi tulevat teed välisukseni, mille ees ootab üks noorem meesterahvas. Mu ema vestleb temaga ning mees annab enne lahkumist mu emale majavõtme. Kohe, kui mu ema keerab lahti välisukse, on tunda uue kodu lõhna, mis on veidi vanilline.

Võtan jalanõud jalast, et liikuda edasi elutuppa. Sealt viib trepp teisele korrusele. Trepi all on näha maa alla viivat luuki, millest mu ema jõudis autoteel juba rääkida.

Ta ütles, et sellel majal oli kunagi kolm korrust, kuid alumine korrus ei olnud enam kasutuskõlblik ning selleks, et keegi sinna ei satuks, ehitati põrand mitmeid aastaid tagasi kinni ja kindlustati tugevalt, et maja sisse ei variseks. Aga luuk jäigi alles ehitajate pärast, sest nemad pidid sinna kuidagi ju pääsema.

Korraga lausub ema minu kõrval: "Vaatad seda luuki jah? See on lukus seega alla minna ei saa, kuid kuna see on nii kole ja silmatorkav otsustasime me isaga panna sellele vaiba peale. Siis ei ärata see nii suurt tähelepanu eks?"

"Mhm."

"Tule lähme üles! Ma näitan sulle su tuba," kutsub ema mind kaasa.

Jõuame minu tuppa ja ma vaatan seal ringi. Mu tuba on avar ja ilus, kuid ühe seina lahti tulnud tapeedi serva alt on näha midagi, mis köidab mu tähelepanu. Lähemalt vaadates leian ma enda eest huvitava, müstilise objekti.